Tagasi
Raadio 2 saate «Olukorrast riigis» saatejuht Anvar Samost leidis, et möödunud aasta lõpus vastu võetud allikakaitseseaduse käsitlus ajakirjanduses osutas Eesti ajakirjanduse kahetsusväärsetele nõrkustele.
«See osutas esiteks nõrkusele enda huve mõjuval moel esindada, võimetusele seda väärikalt teha ning ka võimetusele eristada oma huvisid ajakirjanduslikust edastusest. Et tõmmata vahe oma huvide ja ajalehes avaldatavate uudiste vahele,» tõdes Samost.
Kalle Muuli sõnul kujutas allikakaitseseaduse eelnõu see versioon, mille vastu ajalehed protestisid, endast roppu ja jõhkrat ajakirjandusvabaduse piiramist. «See, mis lõpuks välja tuli, oli hulga parem. Aga minu meelest oli ka see üks täiesti mõttetu seadus, mida ei olnud üldse vaja vastu võtta ja mis lõhkus Eesti õigussüsteemi, mis siiamaani oli kahju hüvitamise asjus piirdunud ainult selle reaalse kahjuga, mida inimesele tekitati. Nüüd siis tehti ühe valdkonna suhtes erand, et juhul kui keegi tekitab avaliku sõnaga kahju, siis selle osas on võimalik nõuda ennetavaid trahve või määrata summasid, et kahju tekitaja enam kunagi kahju tekitamise peale ei mõtleks,» selgitas Muuli.
Ajakirja Diplomaatia peatoimetaja Iivi Anna Masso ei nõustunud Muuli väitega, et allikakaitseseadus on tarbetu. Samuti mitte sellega, et see esialgne versioon oleks olnud ropp ja jõhker. Tema sõnul käidi ka Soomes allikakaitse osas läbi samasugune debatt. «Sealgi oli allikakaitse nõrgendamine ajakohane. Just selles osas, et eeluurimise käigus allikakaitset murda ja seal see ei läinud ka seal läbi,» rääkis Masso.
