Lugejate kirjad: kiirustest ja karistustest, muuseumiraudteest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kiirustest ja karistamisest
Ajakirjanduse vahendusel arutletakse ja vaieldakse suurenevate trahvimäärade üle, sealhulgas lubatud piirkiiruse ületamise eest ettenähtud trahvide üle. Kuid trahvimine ise on kui kahe poolega münt.
Kes ise autot juhtinud, see teab, et mida sagedamini oma kiirusmõõtja näitu jälgida või kontrollida, seda vähem jätkub tähelepanu väljaspool autot toimuva jaoks. Minu järeldus on, et väiksemate ületamiste karistamine suurendab ohte.
Vaevalt keegi sedavõrd rumal oleks, et kiiruskaamerale lähenedes lubatud määra teadlikult ületaks. Ma arvan, et nende tuhandete hulgas on piisavalt neid, kel tulnud pilku enam suunata teele kui spidomeetrile.
Kiiruse väikeses ulatuses muutumist kaasaegses sõiduautos tajub inimene oma meeltega vähe. Seda muutumist juhtub aga sageli juba seetõttu, et maanteedel tuleb väikeseid tõuse ja langusi ette pidevalt. Aga ka näiteks põhjusel, et juhi jala raskus ja gaasipedaali pinge ei ole sageli kooskõlas.
Teadlikult igaks juhuks veidi piirmäärast aeglasem sõitmine ahvatleks aga teisi juhte möödasõite ette võtma, mis sageli võib uusi ohtlikke olukordi esile kutsuda.
Omaette küsimus on ka iga kiiruspiirangu otstarbekus. Kui näiteks asula esimestest majadest sada ja rohkem meetrit eespool seisab märk «50», tee kõrval lage ala, siis oleks loomulik kiiruse alandamiseks kasutada just teelõiku märgist majani. Seaduse järgi, aga nii ei või. Niisugustes kohtades oleks õige kasutada märgi juures lisatahvlit «kaugus objektini», kuid neid pole eriti märgata.
Andrus Jalakas (68. aastat autojuht) Tallinnast
Lavassaare muuseumraudteest
Käisin möödunud aasta suvel Lavassaare raudteemuuseumis ekskursioonil. See oli väga huvitav kogemus, mulle meeldisid vanad vedurid ja vagunid, mis vajavad aga suurt hoolt väikeselt grupilt inimestelt, kes antud muuseumi ja osakest Eesti ajaloost elus hoiavad. Sooviksin omalt poolt näha, et sellised tegusad inimesed saaksid tulevikus oma tegevusele rohkem ka riigi tuge.
Natalja Kravtšuk Tallinnast