/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
Tegelikult tuleks tänapäeval ikka veel spordiks nimetatud tegevusvaldkond lüüa kahte lehte ja meil oleks vaja kahte olümpiakomiteed oma presidentidega. Üks oleks (spordi)majandusega seotud šõubisnis ning teine noortele ja liikumisharrastustele suunatud tegevused, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.
Kunagi lapsepõlves, kui kuulsin sõna «president», siis muutusin imelikult hardaks ja asi oli üheselt selge – ahah, see ei saa olla keegi muu kui Päts. Mingi aeg hiljem jõudis teadvusse Ameerika president, kõigepealt Kennedy, kes aga lasti maha ja just seepärast, et ta oli president. Siis tulid Rotary klubi presidendid ja riburada kõikvõimalikud meeste ja naiste klubide presidendid.
Ja hiljem, eriti kui juhtusin sattuma ladina keele päritoluga riikidesse, oli presidente juba lausa igal tänavanurgal seismas. Igal seltsil, ühingul, asutusel ja ettevõttel on oma president (lad.k. eesistuja). Usun, et ka siresäärsetel jalgpallurite naistel on oma mingisugune kooslus auväärse presidendi ametikohaga.
Niisiis, president on üks levinumaid ameteid tänapäeval, mistõttu see ametinimetus on muutunud üldnimeks, mis erilisi tundevärinaid ei tekita (näiteks töötukassas võib pakkumisel olla mitmeid presidendi töökohti). Võrdluseks, elukutse «kuningas» puhul sellist jama pole, et mõeldaks – huvitav, mis ametikoht see küll sihuke on. Pole siis imestada, et tekib palju segadust, kui juttu tuleb presidendi valimistest – kindlasti peab täpsustama, millise presidendi valimisest parajasti jutt käib.
Näiteks jalgpalliväljakult kostus hiljuti hüüd, et Aivar Pohlakust võiks saada president, vist Eestile. Soovitaksin sõbralikult, et presidendiredelil astutaks mööda järjestikuseid pulkasid – kõigepealt klubi- ja föderatsiooni presidendist olümpiakomitee presidendiks ning kui tiivad ja jalad kannavad, siis juba riigi presidendiks. Edasi tuleksid juba Euroopa Liidu Komisjoni presidendi, ELi ülemkogu presidendi (eesti keeles siiski eesistuja) või ELi parlamendi presidendi ametikohad. Presidente juba jagub nagu kirjusid koeri ja kasse.
Siinkohal teeme juttu Eesti Olümpiakomitee presidendi valimistest. Olümpiakomitee presidendi valimisralli algas tolavankade paraadiga (Peep Pahvi väljend). Eks selles, et algul julgesid oma nina välja pista vaid enamikus tsirkuseartistid, oli suur roll endisel EOK presidendil Neinar Selil. See, mis viimasel ajal Eesti Olümpiakomitees ja selle kriminaalkuriteos süüdi mõistetud president Seli ümber toimus, meenutas tõepoolest pigem tsirkust. Kuid leiba ja tsirkust on iga riigikorra puhul vaja läinud. Leivaga võib küll kitsas käes olla, aga tsirkust peab igal kümnel juhul saama.
Algul paistiski nii olevat, et ega tõsised tegijad kippunud tolavankat tegema, aga nii kui Urmas Sõõrumaa koopast välja ronis (kuuldavasti viibis Taimaa koopas mediteerimas), läks äkitselt saginaks. Välja ilmusid varemgi spordivaldkonnas kõrvaltegevusi harrastanud tegelased ja asusid kohemaid olümpialiikumisele värsket õhku sisse puhuma – Erki Nool, Jüri Tamm, Tõnu Tõniste, Jüri Ratas ja Sõõrumaa ise. Vaid eelmisel korral EOK presidendi valimistel teiseks jäänud Madis Kallas jäi saarlasele omaselt vaoshoituks, oodates oma tundi.
Esimesena sai selja prügiseks Tamm, kes soovis endale finaalivastaseks Ratast ja seda põhjusel, et viimane ei jagavat olümpiakomitee toimimisest mitte mõhkugi. Järgmine mees, kes lati kolm korda maha ajas, oli Nool – temal jäi olümpiakulla ettenäitamisest väheseks.
Lõpuks jäid finaali ärimehed Sõõrumaa ja Tõniste vaidlema poliitik Ratasega. Peab märkima, et finalistide arusaam spordi rahastamisest korreleerub vastavalt meeste ametitele – ettevõtjad näevad päästvaid rahamägesid ärimeeste taskus rabelevast rahast, poliitik Ratas aga pigem meie kõigi avalikust rahast ehk siis riigikogus eraldatavast piskust.
Televaatajaile on asi ammu selge. Kui jälgida jalgpallistaadionil toimuvat, siis silmad võtab kirjuks erafirmade reklaam ja jalgpallurite särgid viitavad erarahastamisele ehk siis Abramovitši- sugused miljardärid maksavad sellise šõubisnisi eest. Tõsi, jalgpallilahingute järgsete tänavalahingute kulud maksame aga meie kõik koos kinni (politseinike palk, veekahurite veekulu, huligaanide käerauad).
Vähemasti üks ametimees on EOKis juba paika pandud – see on siiani heiteringis higi valav kullamees Gerd Kanter, kellest sai sportlaskomisjoni esimees. Täiesti õige lähenemine – äkki tõepoolest olümpiakomitee on sportlaste jaoks mõeldud.
Vaagides sõelale jäänud presidendikandidaate, siis Ratasega on see lugu, et ega ta ikkagi päris hästi ei tea, kas jõuab kolme ametikohta korraga pidada – riigikogu aseesimees, Tallinna linnapea (kuhu teda kuulu järgi tahetakse) ja siis surutakse lisaks seda pagana olümpiakomiteed oma jamadega veel kaela. Eks Sõõrumaalgi ole mitmeid firmasid ja huvisid, mille kõrvalt olümpiakomiteed juhtida. Ja ega Tõnistegi oma last (ettevõtet) maha müü, kui peaks valituks osutuma. Ratas on küll lubanud kõik vanad kombed maha jätta, kuid millal vana karu enne on tantsima õppinud.
Niisiis, üks asi on otsustatud juba enne finišilinti – EOK ei saa endale presidenti, kes oleks kõige saba ja sarvedega asja juures. Ehk siis olümpialiikumine on lihtsalt üks kõrvaltegevusi muude kasulike tegevuste taustal ja EOK on lihtsalt üks mittetulundusühing teiste seas. Huvitav, kus küll viibib spordifilosoof Raul Rebane, kes tegi Team75plus’iga imetegusid – asi siis oleks ühele MTÜ-le eluvaim sisse puhuda.
Üksikud spordikauged inimesed on hakanud samuti huvi tundma (K. Tarand, L. Priimägi), mis loom see meie olümpiakomitee ikkagi on. Äsja tuli huvitav uudis, et EOK ja Kultuuriministeerium on asutanud sihtasutuse Eesti spordi- ja olümpiamuuseum. Ilmselt on plaanis olümpialiikumine museaalina äsjaloodud muuseumile üle anda ning ühitada muuseumi presidendi ja olümpiakomitee presidendi ametikohad.
Kõigest eelnevast kerkib ketserlik mõte, et tegelikult tuleks tänapäeval ikka veel spordiks nimetatud tegevusvaldkond lüüa kahte lehte ja meil oleks vaja kahte olümpiakomiteed oma presidentidega. Üks oleks (spordi)majandusega seotud šõubisnis ning teine noortele ja liikumisharrastustele suunatud tegevused.
Ja sellisel juhul oleks asja korralduslik külg väga lihtne – esimene põhineb miljonäride rahakottidel ja teine on Eesti riigi ja selle tuleviku küsimus. Finiš.
P.S Kõik see ei tähenda muidugi seda, et me Rio kettaheiteringist medalit ei ootaks.
Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».