Tänases Postimehe Väitlusklubis said kokku kaks võrdset ja head eeltööd teinud väitlejat. Kuigi nii Yoko Alender kui ka Priit Sibul kasutasid rohkesti näiteid oma argumentide tugevdamiseks, tuleb nentida, et mõlema puhul oleks tarvis täiendavalt antud formaadis väitlemise kogemust, et oma mõtteid ja argumente lühikese aja jooksul veel selgemini esile tuua, kirjutab väitluskohtunik Silver Lulla.
Positiivse poole pealt tuleb öelda, et nii Alender kui ka Sibul on meeldiva stiiliga väitlejad, keda on hea ja arusaadav kuulata. Mõlemad keskendusid antud väitluses sisulistele argumentidele ning ei kasutanud demagoogilisi võtteid. Samuti üritasid mõlemad pooled reageerida teise argumentidele ega jätnud ristküsitluses vastamata ka ebamugavamatele küsimustele. Kiitus siinkohal Alenderile, kes nentis, et varem on tehtud vigu rutakate otsuste näol ning kiitus ka Sibulale, kes tunnistas koolivõrgustiku korrastamise vajadust, kuid leidis, et seda probleemi tuleks hakata lahendama teisest otsast.
Oskus tunnistada varasemaid vigu või leppida ühiselt kokku probleemi olemasolus on väitluses vajalik selleks, et väitluse põhiteema, antud juhul erakoolide rahastus, püsiks fookuses ega hakataks liialt keskenduma kõrvalistele teemadele, mis ei ole täna enam relevantsed või antud debatis kõige olulisemad. Väitluses on mugav valida tee, kus üritatakse absoluutselt kõiges jääda oma oponendiga eriarvamusele. Selline valik on aga tihti libe tee, mis suure tõenäosusega hakkab õõnestama väitleja usutavust.
Debati sisulistes argumentides keskendus Alender peamiselt kolmele argumendile. Esiteks sellele, et riik peab kohtlema kõiki lapsi võrdselt, viidates muuhulgas ka sellele, et täna kulub maksumaksja raha erakoolides õppivatele lastele rohkem kui munitsipaalkoolides õppivatele lastele. Teiseks, et kohalikele omavalitsustele tuleb anda suurem otsustusõigus ning vabadus. Kolmandaks viitas ta laste arvu vähenemisele ning erinevatele raportitele, mis on öelnud, et Eesti koolisüsteem vajab korrastamist.
Sibul suutis Alenderi esimese argumendi statistikaga ümber lükata, tuues välja, et erakoolides õppivatele lastele kulub maksumaksjal kõige vähem raha. Sibul nõustus samuti ka sellega, et koolisüsteemi on tarvis korrastada, kuid kuna vaid neli protsenti õpivad erakoolides, siis tegelema peaks hoopis ülejäänud 96 protsendiga, mis moodustavad selge enamuse Eesti õpilastest. Lisaks tõi Sibul välja hulga näiteid, mil moel erakoolid rikastavad Eesti haridussüsteemi.
Seetõttu valin selles väitluses võitjaks teemat oponeerinud Priit Sibula, kes suutis valdava osa Yoko Alenderi argumentidest ümber lükata ning omalt poolt tuua ka ühe suure lisaväärtuse, mida erakoolid tänases haridussüsteemis Eestile pakuvad. Alender oleks pidanud sisulisemalt ning selgemalt tõestama, miks oleks erakoolide rahastus just kohalike omavalitsuste ülesanne ja samal ajal ka näitama, et kohalikel omavalitsustel on olemas piisav võimekus säilitada Eesti haridussüsteemile väärtuslikud erakoolid.
Kuna haridus on minu hinnangul üks kõige tähtsamaid riiklikke teemasid, siis mul on hea meel, et ka erakoolide rahastamine on viimasel ajal olnud kuumaks teemaks debattidel. Läbi sisuliste argumentide, analüüside ja väitluste jõuame lähemale otsustele, millest on ühiskonnal enim kasu.