Sel nädalal täitub pärast mulluseid riigikogu valimisi moodustatud Taavi Rõivase valitsuse esimene tööaasta. Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu koalitsioon on nagu tsirkusebuss – üks masin, mitu juhti, sõidu ajal putitatakse mootorit ja pahteldatakse kereauke. Reisijad, rahvas, eriti ei usalda… Aga ta liigub siiski. Ja jõuab ka punktist A pisut kaugemale – kas alati eesmärgiks seatud punkti B, on juba iseasi.
Poliitiline keskkond, milles Rõivase valitsus tegutseb, on vastuoluline. Ühest küljest on probleemid erakordselt keerulised. Ümbritsev maailm ja seega ka Euroopa Liit, kuhu me tihedalt lõimitud oleme, on kaugelt ärevam kui viimastel kümnenditel. Ühenduses käärib, olgu näiteks Kreeka võlakriis või brittide väljaastumisähvardused, samas ollakse hädas põgenike lainega ning ühel häälel kõnelemisest rahvusvaheliste laudade ääres pole juttugi.
Ent kodune poliitiline seis seevastu soosib kolmikliidu püsimist just sellisena, nagu see sündis. Opositsioon on jätnud valitsuse sügavasse mugavustsooni. Osal neist tuleb pidevalt tegeleda iseendaga, osa seevastu tegeleb lauspopulismiga, püüdes üksikküsimuste kaudu reitingupunkte. Arvestatavaid alternatiivseid lahendusi Kõhklusliiduks kutsutud koalitsioonile lihtsalt pole.
Avalikkus pole rahul, kui valitsus liigub tankina üksmeeles, avalikkus pole rahul, kui valitsuserakonnad pidevalt kaklevad. Kirjeldus nagu BBC kultusliku poliitsatiiri sarjast «Jah, härra minister!». Aga kolmikliit kisub lakkamatult – igaüks ise suunas, ükskõik mis küsimuses. Sotsid ja IRL tegid läbi juhivahetuse, uued liidrid nõudsid valitsusleppest oma osa. Jevgeni Ossinovski ajas olukorra lausa millekski valitsuskriisi sarnaseks.
Kui miski valitsusest läbi tulebki, siis võib oodata alles vastuolude algust – isiklike tülideni välja. Praegune tulipunkt, erakoolide rahastamine, on värskeim näide. Kooseluseaduse rakendamist veeretati nagu kuuma kartulit. Ülimalt tähtis haldusreform näib küll liikuvat, ent sealgi on veealuseid karisid – sotsid on mõneski asjas eri meelt. Plusspoolele saab siiski kanda kaitsevõimega tegelemise, sest võib edukalt ette kujutada ka valitsust, kes oleks Eesti rahvusvahelist rolli hoopis teisiti hinnanud.
Paberi peal võib valitsuse tegevust näha, ajades hambad ristis järge tegevusprogrammi punktides, nagu käiks mingi sotsialistlik võistlus. Iseasi on saavutatu tähtsus ja kvaliteet. Miskipärast ei kõnelda eriti, et kipume Balti riikide seas majanduskasvult viimaseks vaguniks jääma. Kes see ettevõtlusminister ses valitsuses õieti oli?
Valitsuse avalikes erimeelsustes pole põhimõtteliselt midagi halba. Kuid kui valitsust saadab kuvand, et tegelikult ei aetagi ühte asja ning peaministri sõna nähtavalt ei maksa, ei saa ka rahvast panna end kuulama.