Postimees.ee küsib täna Eesti helgematelt peadelt, mille poolest jäi neile meelde lõppev kümnend. Arengufondi tegevjuht Ott Pärna räägib, et nüüdseks on kriiside kiuste riigi vundament loodud ning aeg inspireerida ja positiivselt üllatada nii Eestis kui välismaal. Kui me just ei soovi jääda Euroopa ääremaaks.
- Millega läheb teie hinnangul ajalukku lõppev kümnend: teie erialal, Eestile, maailma mastaabis?
Nullindate asemel kasutaks ma sõna «mullindate» kümnend, mis algas internetimulli ja lõppes kinnisvara- ja finantsturgude mulliga.
Kindlasti on viimane kümnend olnud Aasia taas-esilekerkimise ajastu algus. See on paljuski globaliseerumise tulemus, kus Wal-Mart jt asusid esmalt sealt odavamat toodangut ostma, kuid aja möödudes on ka targema töö suutlikkus ja siseturg neis riikides arenema hakanud. Sisuliselt taastatakse aga neis maades tööstusrevolutsiooniga kaotatud ajaloolist õitsengut.
Kusjuures osakaaluna maailma SKPst on Hiina poole oma kunagisest tasemest tänaseks taastanud, India aga oluliselt vähem. Seega ajaloo taustal vaadatuna peaks India positsioon edasiseks kasvuks Hiinast paremgi olema.
Selle muutuva maailma taustal on väikestel ja väledatel riikidel kindlasti oma võimalused, kuid neid tuleb osata ära tabada ja nutikalt kasutada. Näiteks on Euroopa täna jätkuvalt maailma rikkaim tarbijaturg ning Aasia riikidel siin huvid, kuid kas me oskame Eestiga mõlemas suunas targad vahemehed / kaupmehed olla?
Eestile on viimane kümnend olnud ühelt poolt ühe teekonna kulminatsioon – Euroopa Liidu, NATO, OECD ja eurotsooniga liitumine –, teisalt uue ja keerukama tee algus. Kuidas ja kuhu edasi?
Ma nimetaksin möödunut ka õppimise kümnendiks, mida kiirendasid nii meie siseriiklik kui ka rahvusvaheline majanduskriis. Ühelt poolt on meelde tuletatud elu põhitõed, et võlg on võõra oma, tasuva töökoha tagab hea haridus, palgad (aga ka riigieelarve maht) ei saa kasvada kiiremini kui töö tootlikkus ehk keerukus ettevõtetes ja kogu riigis jne.
Teiselt poolt oleme aru saamas, kui vähe me tegelikult rahvusvahelisest ärist ja teistest kultuuriruumidest teame. Uueks arenguhüppeks peame just selles vallas tugeva sammu edasi asutuma.
Töises mõttes teeb rõõmu see, et riskikapitali toel on peale kasvamas uute ambitsioonikate ettevõtete põlvkond, mis üha enam maailmas tuntust kogub (ja kindlasti ka noori inspireerib). Näiteks detsembris valiti saja maailma parima iduettevõtte nimistusse Innovate!100 kuus eestimaist firmat, millest mitu on Arengufondi portfelliettevõtted.
- Kui mõelda Eesti ajaloole, siis kuidas tundub – milline kümnend on meile olnud üleüldse läbi aegade kõige edukam? Miks?
Väga raske hinnata: alati on omad võitjad ning omad kaotajad. Lõppeva kümnendi pluss-poolele tuleb kindlasti kanda see, et selle lõpuks suudeti Eestis sündivuse langus peatada.
Suurimaks väärtuseks on täna muidugi see, et seekord on järgneva ja ülejärgneva kümnendi kujundamine meie endi kätes.
See on tegelikult ju esimene kord meie ajaloos, kus oleme iseseisva riigi üles ehitanud ja saame tõsiselt diskuteerida Eesti rolli üle Euroopas ja maailmas laiemalt!
Selles mõttes ei ole Eesti riik mitte valmis, vaid selle tegelik «maailma muutuvasse toiduahelasse» paigutamine alles algab. Kas rahuldume Euroopa ääremaa staatuse ja Skandinaavia lihtsakoelise teenindamisega, millega paratamatult kaasneb tagasihoidlikum heaolu tase ja väiksem mõjukus riigina? Või soovime ja oleme suutelised enamaks, see on meie endi teha.
Noorem põlvkond ootab igatahes enamat – see paistis noorte visioonifoorumilt Eesti Tegijad 2018 selgesti välja.
- Mida ootate uuelt kümnendilt?
Mul on siiras soov, et otsustajad oleksid järgmisel kümnendil pikemaajalise vaatega ja oleks rohkem siirast riigimehelikkust. Samuti sooviksin näha uute liidrite pealekasvu, kellel on sisemist põlemist uusi asju ette võtta ja võimet teisi inspireerida.
Tegelikult on meil vaja inspireerida ja positiivselt üllatada ka Eestist väljapoole, et siia liiguksid targemad investeeringud ja inimesed, mida ja keda me uue kasvu nimel hädasti vajame. Niisamuti nagu vajab Euroopa üht edumeelset, tegusat ja tarka väikeriiki, kes siia maailmajakku rohkem uuendusmeelsust ja optimismi tooks.
Kindlasti peame otsima rohkem oma teed ja mitte pimesi mõnd riiki või piirkonda kopeerima.
Liiati on need Põhjala heaoluriigid, keda me täna imetleme, tõsiste väljakutsete ees – seda nii ühiskondade kui ka majandustena.
Ka finantskriisi mõjud saavad meile selgemaks alles järgmisel kümnendil ja seepärast arvan, et algava kümne alguspool saab olema eelnenusse süvenemise ja tulevikule mõtlemise ning sellest tulenevalt nii mõnegi asja ümberhindamise ajajärk.
Uuelt kümnendilt ootan seda, et inimkapitali arendamine, sh eri haridustasemete uuendused tõusetuks fookusesse, et kõrgharidussüsteem muutuks palju rahvusvahelisemaks ja kutse- ning ümberõpe rohkem majanduse tulevikuvajadusi arvestavaks.
Ühiskonnas peab arenema tervem diskussioonikultuur ja koostöötahe, samuti peavad paranema meie teadmised ja suurenema tolerants teiste kultuuride suhtes.
Nii avaliku sektori sees kui ka era- ja avaliku sektori vahel peame leidma tõhusaid koostöömehhanisme, et tulemuslikumalt arengut esile kutsuda ja maailmas läbi lüüa.
Loodan, et Eesti tõuseb uue kümnendiga mõnes valdkonnas ka «Euroopa sõnakate ja tegijate hulka» – olgu selleks kas või täna veel lapsekingades olev tervishoiuteenuste piiriülene kaubandus ehk eksport.
Eeltoodu ühisnimetaja võiks olla Eesti kui löögirusikas, kes suudab oma tahet, ambitsiooni ja ressursse ühtsete eesmärkide nimel koondada ning vajalikke muutusi esile kutsuda.
Tuleviku Eesti peaks olema üha vähem tagasihoidlik kohanduja ja rohkem ise oma tuleviku kujundaja.
Lõpetuseks, loodan et me õpime ka ühe enam puude taga metsa nägema. Ehk siis aru saama sellest, kuhu üks või teine trend nii meil kui ka maailmas välja viib – millised probleeme see perspektiivis tekitab ja millised ärivõimalused sellest välja kasvavad.
Näiteks järgmise kümnendi keskpaigaks on rikastes riikides pensionile minejaid rohkem kui tööturule sisenejaid – see hakkab avaldama väga laialt mõju: survestab riikide võitlust tööjõu/talentide pärast, sunnib innoveerima ja mitte ainult tooteid ja teenuseid, vaid terveid tervishoiu- ja sotsiaalsüsteeme – seega senist baasmõtlemist ümber hindama.
Sajandit tervikuna võiks nimetada sotsiaaltööstuse sajandiks – peamine nõudlus kujuneb just selle valdkonna ümber.
Akadeemik Lippmaa on meie riigi tuleviku kohta hästi öelnud: «Eesti on integreeritud osa maailmast, kus saame olla edukad vaid siis, kui seda maailma tunneme ja oskame sobituda seal kujuneva reaalsusega, mitte oma unistustega sellest.»
Seega, Eesti on väike, millest tuleb otsida nii oma võimalust kui ka eelist. Peame olema strateegiliselt väledad, omama võimet tulevikuarenguid tunnetada ja muutuvatele oludele paindlikult, uuendusvalmilt ja terviklikult vastata. Olla oma tuleviku peremees.