Raphaël Hadas-Lebel: arutelu islami üle arutlemisest kisub rappa (2)

Raphaël Hadas-Lebel
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma kriitilise artikliga pahameeletormi kaela tõmmanud Alžeeria kirjanik ja blogija Kamel Daoud.
Oma kriitilise artikliga pahameeletormi kaela tõmmanud Alžeeria kirjanik ja blogija Kamel Daoud. Foto: SCANPIX

On aeg lõpetada kitsarinnalisuse sildi kleepimine inimestele, kes julgevad religiooni üle kriitiliselt arutleda, kirjutab Prantsusmaa Riiginõukogu liige ja Pariisi Institut d'études politiques endine professor Raphaël Hadas-Lebel.

Raphaël Hadas-Lebel
Raphaël Hadas-Lebel Foto: Project Syndicate

Vaidlus algas, kui Alžeeria kirjanik ja ajakirjanik Kamel Daoud kirjutas Itaalia ajalehes La Repubblica 2015. aasta aastavahetusel Saksamaal Kölnis toimunud seksuaalrünnakutest. Laialdaselt kajastati seda, et rünnakuid viisid läbi Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida immigrantide grupid, kelle kohta Daoud ütles, et mitmed piirkonna moslemid kannatavad äärmusliku seksipuuduse käes ja see loob «ebatervisliku suhte naiste, nende kehade ja himude vahel.»

Tundub, et Daoud ei oodanud artiklile saadud reaktsiooni, eriti Prantsusmaal, kus see avaldati uuesti Le Monde'is. Pärast teda islamivastasuses süüdistanud kriitika kuhjumist, teatas Daoud, et lõpetab ajakirjandusliku töö ja keskendub edaspidi romaanide kirjutamisele. Piirates aga Islami kritiseerimise võimalusi, võetakse Daoudi sarnastelt kirjanikelt hääl ning takistatakse väga vajalikku arutelu.

Pole kahtlustki, et Daoudi otsus see artikkel kirjutada nõudis palju julgust. 2014. aastal, veidi peale seda, kui avaldati tema esimene raamat «The Meursault Investigation», mis jutustab läbi mõrvatud araablase venna silmade ümber Albert Camus’i raamatu «Võõras» kuulutas üks salafistlik imaam fatwa, mis nõudis Daoudi surma usust taganemise ja väärusu eest. See aga ei takistanud ajakirjanikku vastuolulist teemat käsitlemast.

Daoud kirjutas, et moslemimaailmas «eiratakse naiste väärtust, neid heidetakse kõrvale, tapetakse, looritatakse, pannakse lukustatud uste taha või omatakse» ja nende kehadele on rõõm ja nauding keelatud. Tema sõnul on uusi liikmeid otsivate islamistide jutlused «kirjeldused paradiisist, mis sarnaneb rohkem bordelli kui vagadele inimestele antava preemiaga, ning fantaasiatest, kus enesetaputerroristid saavad neitsid, moraalipolitsei jahib liiga palju nahka paljastavaid naisi ja kehtib puritaanlik diktatuur looride ja burkadega.»

Islamistlikust vaatenurgast pole lääneriikide naiste vabanemine mitte vabaduse väljendus, vaid märk lääneriikide moraalsest allakäigust. Daoud lõpetab: «Islam on ihadevastane protest. Lääneriikides, kus vabadus on nii alasti, on paratamatu, et see iha aegajalt plahvatab.»

Vihane reaktsioon

Reaktsioon oli kiire ja tige. 12. veebruaril avaldas antropoloogide, sotsioloogide ja ajaloolaste «kollektiiv» õhtulehes Le Monde mürgiselt ründava artikli, mille pealkirjaks «Kamel Daoudi fantaasiad». Artiklis süüdistasid nad Daoudi «kulunud orientalistlike klišeede taaskasutamises» ja «Euroopa rahvaste seas suureneva hulga islamofoobsete fantaasiate süvendamises.»

Mõistagi on arusaadav, et akadeemikud võivad Daoudi lähenemise kahtluse alla seada – tema argument põhines ühel essentsialismi harul, milles üksikisiku teod taandatakse kultuurilisteks ja usulisteks jõududeks, pööramata tähelepanu sotsiaalsetele, poliitilistele ja majanduslikele teguritele, mis olukorda mõjutada võivad. Kriitikud viitasid õigesti sellele, et Daoud jättis mainimata paljud Aasias, Euroopas ja Põhja-Ameerikas toime pandud vägivaldsed teod naiste vastu, millel pole ühtegi seost islamiga.

Daoudi kritiseerijad läksid aga üle põhjendatud arutelu piiride, süüdistades teda rassistliku kriitika «tühiseks pidamises» ja selle «humanistliku mõttena» esitamises. Nad seadsid küsimärgi alla Daoudi õiguse soovida vajalikku muutust selles, kuidas moslemimaailm naisi kohtleb ja seksuaalseid tabusid käsitleb. «Ma pean seda ikka üsna ebaeetiliseks,» vastas Daoud, «et mind pandi ohvrilooma rolli kohaliku viha altaril ja mõisteti tänapäeva inkvisitsiooni poolt süüdi islamofoobias.»

Tuline kaitse

Vahejuhtum põhjustas Prantsusmaal sellist möllu, et mitmed autorid ja prantsuse-alžeeria blogijad astusid Daoudi kaitseks välja, kritiseerides teda vaikima sundida soovivate akadeemikute ja salafistide poolseid rünnakuid. Isegi Prantsusmaa peaminister Manuel Valls võttis sõna, andes au Daoudi «originaalsele sügavale mõttele» ja mõistes kriitikuid hukka. Prantsusmaa rahvuslikule juhtlausele viidates kaitses Valls «vabadust, mis on vabadus kirjutada ja mõelda, võrdsus meeste ja naiste ning vendluse ja ilmalikkuse vahel, millest tuleneb meie sotsiaalne ühtekuuluvus.» Tema sõnul on «selle kirjaniku enda eest üksi seisma jätmine võrdeline sellega, et loobume sellest, kes me oleme.»

Kahjuks on Daoudi piinad vaid üks näide selle kohta, kuidas põhjendatud intellektuaalsed aruteluküsimused manduvad poliitilisteks nääklemisteks selle kohta, kas islamit tohiks kritiseerida. Tagajärjed on mõttevabadusele ja isegi islami tulevikule ohtlikud.

Tänapäeval pole ebatavaline, et poliitanalüütikud moonutavad oma argumente, et mitte saada kaela süüdistust islamofoobias. Selle tulemusena kirjeldavad nad näiteks radikaalide juhuslikku langemist islami lõksu, selle asemel, et analüüsida islami süsteemset rolli radikaliseerumises. Juba ainuüksi mõttevabaduse jaoks on aeg lõpetada kitsarinnalisuse sildi kleepimine inimestele, kes julgevad religiooni üle kriitiliselt arutleda. Selle ajani on aus arutelu islami kohta Euroopas aga võimatu.

Raphaël Hadas-Lebel on Prantsusmaa Conseil d’État (Riiginõukogu) aukoja president ning Pariisi Institut d'études politiques endine professor.

Copyright: Project Syndicate, 2016.

www.project-syndicate.org

Kommentaarid (2)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles