/nginx/o/2016/08/08/5703205t1h09c9.jpg)
Kriitikute arvates suurim oht rahvusvahelisele julgeolekule, poolehoidjate meelest ainuke kandidaat võimeline taastama USA riiklikku hiilgust - Donald Trumpi tormiline edu on kahtlemata raputanud Ameerika poliitmaastikku, kirjutab University of New Mexico politoloogia magistrant Hanna-Kaisa Lepik.
Rahvast võlub tema otsekohesus. Lisaks sellele on ta niivõrd rikas, et ei vaja finantseerimist suurkorporatsioonide poolt, mis saadab selge sõnumi tema «äraostmatuse» kohta. Talle heidetakse ette poliitilise karjääri puudumist, mille ta on vastupidiselt endale kasu teenima pannud. Süüdistades Washingtoni suutmatust probleemide lahendamisel, kujutab Trump kui autsaider end hoopis värskete ideedega alternatiivi senisele poliitilisele eliidile.
Teisalt tundub irooniline, et madalapalgaliste ameeriklaste õiguste eestvõitlejaks on tõusnud multimiljardär. Politoloogide hinnangul on Trumpi ideoloogia puhas populism – samas, mida oodata isikult, kes on olnud seotud nelja erineva parteiga, ning juba kaks korda Vabariiklaste Parteist välja astunud. Ometi on ta oma sõnavõttudega saavutanud märkimisväärse populaarsuse, mis näitab, kui katkine ameerika ühiskondlik struktuur tegelikult on. Siit küsimus, kas tänapäeva riigid üldse vajavadki sihikindlat ideoloogi, või pigem kedagi, kes on võimeline rahvale andma (või vähemalt lubama), mida nad soovivad.
Ma ei ole isiklikult kokku puutunud mitte ainsamagi Trumpi poolehoidjaga, vastupidi – enamik ameeriklasi minu tutvusringkonnas tunnevad piinlikkust, et temasugusel «klounil» isegi õrnematki võidulootust on ning osa ähvardab Kanadasse kolida, kui see õudusunenägu reaalsuseks saab. Isegi mu politoloogia professor tunnistas, et teda hirmutab mõte Trumpist Valges Majas. Sellegipoolest on Trump fenomen, mida ei saa ignoreerida.
Ta on osavalt mobiliseerinud massid, kes pole eelnevalt valimiste vastu huvi tundnud puhtalt sellepärast, et keegi pole nii jõuliselt nende probleeme käsitlenud. Keskmine Trumpi valija on valgenahaline väiksema sissetulekuga meessoost kodanik, keda majanduskriis eriti valusalt tabas ning õigustatult on neis kasvanud viha praeguse valitsuse vastu. Lisaks väljendub nende rahulolematus oma elustandarditega tihtipeale võõravihas, mida Trumpi väliselt patriotistlik, kuid sisuliselt natsionalistlik kampaania on osavalt ära kasutanud.
Kriitika moslemite ja illegaalsete immigrantide suhtes on tema üks suurimaid trumpe, sest teised professionaalsed poliitikud on õppinud taoliste väljaütlemiste suhtes äärmiselt ettevaatlikud olema. Immigratsiooni küsimus on alati olnud USA poliitika valupunkt, ning ma pean tunnistama, et paljud jagavad Trumpi arvamust selles vallas. Ta on ilustamata välja öelnud, mida paljud valijad, nii vabariiklased kui ka demokraadid, mõtlevad.
USA ei taha rohkem immigrante, aga ometi, kuidas suudab haritud inimene anda oma hääle Donald Trumpile, kes on ilma mingisuguse häbita oma kampaania vältel esitanud fakte, mis on puhas fabrikatsioon.
Isegi kui ajakirjanikud toovad välja tõendid või statistika, mis tema radikaalsed väited ümber lükkavad, on Trump oma seisukohtades vankumatu. Kui teised kandidaadid üritavad end taolisest olukorrast kuidagi ümber nurga välja keerutada, siis Trump jääb oma seisukohtade juurde ja isegi ei kavatse mingeid paikapanevaid tõendeid esitada. Näide sellest, kui vähe tähelepanu Trump oma faktide õigsusele pöörab, on tema väide Twitters, et 81 protsenti valgenahaliste mõrvadest on sooritanud mustanahalised, kui ametlik statistika näitab, et tegelikkuses on see number 15 protsenti.
USA 2016. aasta presidendivalimised on mitmes võtmes innovaatilised. Kunagi pole USA olnud nii lähedal oma esimesele naispresidendile. Demokraatide sisevalimistel on Hillary Clintonile pakkunud üllatavat konkurentsi vasakpoolse maailmavaatega Bernie Sanders, kelle lubadused, nagu tasuta kõrgharidus võivad tunduda mõistlikud Euroopas, kuid Ameerika mõistes on see täielik sotsialistlik utoopia. Tasub meeles pidada, et kuigi demokraadid on võrreldes vabariiklastega rohkem vasakpoolsed, siis Euroopa standardite järgi asuksid mõlemad parteid poliitilise spektri parempoolses osas.
Mängides küllaltki ebatõenäolise mõttega, et sotsialistiks tembeldatud Sanders ja fašismi sugemetega Trump oleksid kandidaadid USA presidendi valimistel novembris, siis kumma äärmuse poolt peaks hääletama mõõdukas liberaal või mitte-valge vabaturumajanduse toetaja, kelle majanduslikud põhimõtted on alati olnud lähedased vabariiklastele, kuid kes ei ole võimeline tolereerima tugevat rassistlikku elementi Trumpi kampaanias. Taoline situatsioon tõotaks potentsiaalset kriisi USA kaheparteisüsteemis.
Kuigi Trump on praegu juhtival positsioonil vabariiklaste parteisisesel rallil, ei ole miski veel otsustatud. Vabariiklaste nominatsiooni võitmiseks on vaja 1237 delegaati, Trumpil on hetkeseisuga 739 ning saadaval on veel 944. Võrdluseks – Mitt Romney kogus vajaliku hulga delegaate kokku juba 2012. aasta märtsi lõpuks. Kui ükski kandidaat enne juulit 1237 delegaati kokku ei saa, mis on üsnagi tõenäoline, siis korraldatakse juuli keskel kandidaadi valimiseks kongress. Viimane kord, kui ükski kandidaat esimesel hääletusel vajalikke hääli kokku ei saanud, oli aastal 1952, ning kui vabariiklased satuvad samasugusesse olukorda sel aastal, on väga keeruline spekuleerida, mis toimuma hakkab.
Põhimõtteliselt võib ükskõik kes Vabariiklaste Parteist üritada presidendiks pürgida. Trumpi erakordsest edust hoolimata on tema vastu arvestatav parteisisene opositsioon ning on vägagi võimalik, et kõrged parteiametnikud teevad, mis suudavad, et niivõrd ebatraditsiooniline figuur nagu Trump ei saaks vabariiklaste esinumbriks.
Juhul kui ülejäänud kandidaadid Trumpi vastu jõud ühendavad, pole tal suurt lootust nominatsiooni võita. Kaheldav, kui realistlik see on, aga Trump ise ennustab massirahutusi oma miljonite valijate poolt, kui ta juuni lõpuks oma kandidatuuri ei kindlusta.
Kuigi uuringute põhjal tundub Trumpi võit üldvalimistel ebatõenäoline, ei tähendaks see tema vastastele katastroofi. Demokraatia võlu peitub selle ajalises piiritluses ning institutsioonide tugevuses. Poliitiline süsteem teeb võimatuks Trumpi «diktatuuri», sest kongress ja senat on siiski võimelised tema otsuseid vetostama. Ja kellele Trump ei meeldi, siis tema valitsusaega peab kannatama kõigest 4 aastat.