Neeme Korv: presidendi teeb rahvas

Neeme Korv Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Kuigi Eesti presidenti ei vali rahvas, vaid rahva esindajad, olen veendunud, et vahetu rahva hääl osutub seekord riigipea valimistel määravaks teguriks. Ilma igasuguse otsevalimiseta.

Seekordsed presidendivalimised saavad olema põnevad ajakirjandusele ning näitlik õppetund agaratele otsedemokraatia fännidele sellest, kuidas meie esindusdemokraatia toimib.

Möödas on 1990. aastate alguse eepiliste poliitiliste käikude aeg, nagu ka sajandivahetusele järgnenud kümnendi inertsete paksude seintega tagatubade ajastu. Lüürikud ja poliittehnoloogid pole muidugi kadunud, kuid praegusaja märksõnad on «(sotsiaal)meedia» ja «kaasamine». Kes sellega ei arvesta, pikka kõrt ei tõmba.

Võib üsna julgelt öelda, et riigikogus pole ammu olnud nii vähe kummitemplit kui praegu. Saadikute isepäisus on avaldunud mitme tähtsa eelnõu puhul. Valitsusliidus puudub sageli ühtsus, aga see ei loe. Põhjuseks on uued tuuled, mis tõid mullu riigikogu valimistel võimumäele korraga kaks uut poliitilist jõudu, Vabaerakonna ja EKRE. Mõlemad on oma populaarsust reitingupunktides aasta jooksul kasvatanud.

Rahva enamuse vastu poliitikud ei lähe. Seega oleneb palju sellest, kuidas inimesed, kes sooviksid presidendiks kandideerida, avalikult esinevad.

Erakonnad ei kontrolli täielikult oma riigikogu fraktsioone ja see pole üksnes avalikult lõhki läinud Keskerakonna teema. Ammugi ei suuda nad kontrollida 335-liikmelist valimiskogu. Esindajaid kontrollib kõrgeim võimukandja, rahvas, täpselt nii, nagu seda näeb ette meie põhiseaduse säte ja mõte. Tõsi, see on kaasa toonud tõmblemist õigusruumis, kartusi oma seisukohti välja öelda, kuid usutavasti jääb ajalooga erakondades peale riigimehelik julgus. Ausus on ainus tee üksikutele teemadele (nt kooseluseadus) keskendunud populistide vastu.

Presidendi institutsioon Eestis pole nõrk ega tugev. Presidendi institutsioon on õieti täpselt niisugune, nagu ametisse valitud riigipea selle kujundab. Põhiseadus mitte ainult ei võimalda, vaid kohustab selleks, on endine õiguskantsler Allar Jõks öelnud. Erakonnad tahaksid ühelt poolt saada endale «presidendi tegija» au, et see aupaiste aeg-ajalt neidki üle kuldaks; samas kardetakse liiga tugeva positsiooniga presidenti.

Rahva enamuse vastu poliitikud ei lähe. Seega oleneb palju sellest, kuidas inimesed, kes sooviksid presidendiks kandideerida (ja õnneks neid leidub), oma soovist teada annavad ja edaspidi avalikult esinevad. Valged alustavad ja võidavad, öeldakse, kuigi see pole alati nii. Siim Kallas pidi tegema avakäigu, sest hiljem musta hobusena esile hüpata polnud tema puhul mõeldav. Kellestki teisest pole nii palju räägitud kui «võimalikust tulevasest presidendist». Nüüd peab ta initsiatiivi hoidma, aga see ei saa lihtne olema. Marina Kaljurand pole kaugeltki ainus võistleja.

Niisiis, kes on järgmine president? Ta on sünnilt Eesti vabariigi kodanik, kel vanust vähemalt 40 aastat, ta ei saa olla praegune riigipea (kolmas ametiaeg pole võimalik) ega tegevväelane.