Eiki Nestor: demokraatiast, kui lubate!

Riigikogu esimees Eiki Nestor Foto: Riigikogu

Riigikogu esimees Eiki Nestor küsib arvamusloos, millist demokraatiat me siis ikkagi tahtsime.

Eesti ei ole kindlasti ainus koht vabas maailmas, kus on päevakorras küsimus esindusdemokraatia sisulisest vastavusest ühiskonna ootustele. Parlamendid saavad riielda, et on valijatest kaugel, kuna ühiskond on arengu mõttes pikalt ees ja esinduskogude asi on elule järele jõuda. Süüdistus poliitika läbipaistmatuses on samuti üles kerkinud seetõttu, et info kiire liikumise ajal on kõik näha ja teada. Kuid esindusdemokraatia anno 1956 ei ole enam sajaprotsendiliselt kõlblik aastal 2016.

Kaunis silmakirjalik on väita, justkui oleks siinkohal ainus lahendus otsedemokraatia. Teatud otsuste langetamiseks on rahvahääletus vajalik ja teinekord ainuvõimalik. Küsitav on aga see, kas otsedemokraatiaga on võimalik ravida neid hädasid, mis vaevavad traditsioonilist esindusdemokraatiat.

Inimesi otsedemokraatiaga hullutada on lihtne. Kui keegi on vastu mingi küsimuse rahvahääletusele panemisele, saab teda hõlpsalt kaabakaks tembeldada, sest ta ei taha ju kuulata rahva arvamust. Teadmatuse või pahameele pealt saab korjata poliitilisi punkte, kui just pole soovi riiki sootuks kukutada.

Rahvahääletusel esitatav küsimus peab andma võimaluse vastata kas «jah» või «ei». Selles lihtsuses peitub nii otsedemokraatia võlu kui ka valu. Midagi arutada ja eri võimaluste vahel kooskõla otsida pole võimalik, kuid see on sageli vajalik, et ühiskonnas edasi minna. Rahvahääletuse tulemus sõltub paljuski sellest, kuidas esitatav küsimus on mustvalgel sõnastatud.