Kuskil telearhiivis peaks siiamaani olema videolõik 1990. aastate alguse Hommikulehe ajalehetoimetusest, kus paljude teiste noorukite ja noorikute seast leiab istumas vinnilise näoga Nils Niitra. Olin siis 17-aastane, käisin tööl ja seda tegid paljud teisedki minuvanused, sest valitses noortekultuse ajastu. Kogemus polnud töölesaamisel teab mis oluline, peaasi, et koolikirjandid korralikult välja tulid.
Sellal oli igasugune vana kogemus pigem koormaks ja sestap vajati uue riigi ehitamiseks puhta lehena alustavaid noori poliitikuid, ettevõtjaid ja ajakirjanikke. Nüüd on need ajad pöördumatult möödas ja meil on tekkimas kogenutekeskne ühiskond. Ülikoolist diplomi saanud noorel on väga raske jalga mõne firma või asutuse ukse vahele pista, sest tal ei ole kogemust. Jah, paljudel neist on vale kvalifikatsioon, aga see on pigem riigi hariduspoliitika tagajärg – kellele neid nurgaülikoolides toodetud ärijuhte ikka nii väga vaja on.
Meil tõstetakse pensioniiga, sest väidetavalt valitseb siin riigis tohutu töökäte puudus, aga samal ajal on tervelt 28 protsenti 15–24-aastastest statistikaameti andmeil töötud. 25–49-aastaste seas oli töötuid enam kui kaks korda vähem ehk vaid 12,8 protsenti.
Anna-Maria Penu kirjutas (PM 17.12) šokeeriva loo Hispaania noortest, seal on alla 25-aastaste töötus juba 42 protsenti. Nad elavad vanemate juures ja paljusid iseloomustab innustavate väljavaadete puudumisest tingitud ükskõiksus. Olen ise sattunud Itaalia koju, kus üle 30-aastased pojad ja tütred elutsevad endiselt vanemate juures ja saavad neilt taskuraha. Sellisel elulaadil on tugev elukestva infantiilsuse mekk man.
Kui me ei taha jõuda lõunaeuroopalikku vanemate kulul virelevate memmepoegade ühiskonda, siis on noorte töötuse vähendamiseks kaks võimalust: soodustada vanemate pensionile jäämist ja teisalt noorte töölevõtmist. Esimeses osas on lahendus vägagi lihtne – inimesel on valida, kas ta saab pensioni või käib tööl. Meil on küllalt kõrgepalgalisi inimesi, kellele pension on lihtsalt kommiraha. Nende arvelt saab maksumaksjale kenakese summa kokku hoida ja suunata sellesama raha noorte tööhõivesse.
Riik võiks pakkuda soodustusi firmadele, mis võtavad noorte ja kogenematute palkamise riski. Miks mitte vähendada noortel esimestel tööaastatel tulumaksu või katta täienduskoolituste kulusid. Mul pole midagi vanemaealiste inimeste tööl jätkamise vastu, aga kui nad ei taha tööturgu nooremate jaoks vabastada, siis võiksid nad vähemasti pensionist loobuda. Ja sama meelt on teisedki minuealised, kellega olen sel teemal rääkinud.