Jaak Jõerüüt: rändekriis kestab Euroopas juba mitukümmend aastat ja seda on jälgitud kinnisilmi

Jaak Jõerüüt Foto: Sander Ilvest

Kirjanik Jaak Jõerüüt kirjutab sellest, mis teeb praegu muret paljudele – rahvaste rändamisest –, ja küsib, miks on Euroopa juhid jätnud meie kodu ukse lahti, kui samas oma kodumaja või korteri ust nad nii lihtsalt lahti ei jätaks.

Naiivne on arvata, et Euroopa rändekriis ei ole seotud terroriga. On, ehkki see pole pommihullude ainuke kasvulava. Rändekriis kestab Euroopas juba mitukümmend aastat ja seda on jälgitud kinnisilmi. Selle tulemusena on me kontinent täis illegaale. On teise ja kolmanda põlve sisserännanuid, kelle puhul pole mõtet rääkida lõimumisest – kohe kostab stuudionaer. Pikk vindumine on sisaldanud liigset sotsiaalabi, võltsi poliitkorrektsust, korruptsiooni, rahaahnust, tööjõuaplust, vaimset lodevust jms. Sisseränne on kui hõõguv süütenöör.

Saksa sotsiaaldemokraat Thilo Sarrazin kirjutas 2010. aastal ilmunud raamatus «Saksamaa käib maha»: «Tagantjärele paistab see küll naiivsena, aga kõikjal Euroopas lähtuti algul (st 1950ndatest peale – J. J.) sellest, et kõik muhameedlastest migrandid jagavad õhtumaiseid väärtusi nagu demokraatia, kultuuriline ja usuline vabadus, individuaalse heaolu poole pürgimine ning eneseteostus, ja et erinevused hajuvad kahe, hiljemalt kolme põlvkonna jooksul. Seda ei juhtunud, hoopis vastupidi: sisserännanud muslimite ja nende järglaste seas süvenes püüe eralduda kultuuriliselt ja territoriaalselt. Euroopa sotsiaalsüsteem takistas integreerumist tööturule ning tegi omaette olemise lihtsamaks – seda Euroopa riikide rahakoti arvelt.»

Eesti orientalist Peeter Espak ütles 2016. aastal antud intervjuus: «Suurlinnade elanike sõnul on linnades sadu tuhandeid, kes pole kusagil registreeritud. Kui nüüd tuleb veel miljoneid juurde, siis ilmselgelt leidub getodes mingisugune islamiäärmuslasest õpetaja, kes kogub grupi enda ümber ja siis toimuvadki rünnakud. Euroopas tuleb need alad tagasi võtta, mis on kontrolli alt välja läinud. Olgu see siis Rootsi või Belgia või Prantsusmaa. Seadused tuleb taas maksma panna. See on tohutu ülesanne ja tekitab paratamatult palju vastuolusid, kuid mis oleks meie alternatiiv, kui soovime vaba Euroopa ja õigusriigi allesjäämist?»

Muredel, mida meile Eestis tekitavad nii üldine sisse- kui oma väljaränne, on sügavad juured. Kas me saame hakkama nii kutsutute kui kutsumata külalistega? Kas saame iseendaga hakkama enne, kui ise muutume külalisteks oma kodus? Korra juba muutusime ja korra sealt välja rabelesime, aga see vaev ja viletsus on kas meeles või rahvuse alateadvuses, geenimälus, veremälus, kõigis sarnastes, salapärasevõitu, kuid ometi eksisteerivates ja eluvaimu mõjutavates nähtustes.

Euroopa riikide VIPid, kes alatasa kogunevad koosolekutele, kus vaieldakse Euroopa välispiiride valvamise üle, kas nemad jätavad selleks ajaks oma villade ja apartementide uksed lahti? Euroopa on ju samuti nende kodu. Kas nad ei tunnetagi seda? Mida veel ei tunnetata? Euroopa uks on kaua pärani olnud, ilma kontrollita. Keegi ei tea täpselt, millal sealt sisenes nukraid orbe või külmi mõrtsukaid, vaevatud põgenikke või võimalust haistvaid mafioososid. Mured väikses riigis, mured suures riigis, on's need samad? No teate...