Andrei Kuzitškin: miks inimesed on nii kurjad? (15)

Andrei Kuzitškin
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrei Kuzitškin
Andrei Kuzitškin Foto: Erik Prozes

Möödunud nädalal toimus järjekordne Eesti arvamusliidrite lõuna, mida aastast aastasse korraldab Postimees. Seekord pakuti kohaletulnutele põhiroana professor Jüri Alliku põhjalikku ettekannet ja näitleja Evelin Võigemasti kristalselt säravat esinemist teemal «Miks Eesti koerad on kurjad?». Nii mõtlesingi, et lihavõttepühade eel on parim aeg arutleda kõlbluse ja moraali üle. Sest kõige hirmsamad meie elus pole kurjad koerad, vaid kurjad inimesed, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Mõned päevad tagasi tuli mu kodusest Tomskist järjekordne masendav uudis: purjus isa tappis aastavanuse poja, sest too nuttis valjusti ega lasknud issil magada. Kuu varem vapustas Tomskit teade naisest, kes tappis esimeses klassis käiva poja kodutöös tehtud vigade eest. See naine (keel ei paindu teda emaks nimetama) haaras pojal juustest ja peksis teda peaga vastu lauda, kuni laps suri.

Mõni võib muidugi käega rehmata: ah, need on ju venelased, mida neilt ikka oodata. Ent pole Eestigi ühiskond kurjuse ja vägivalla eest kaitstud. Veel pole jõudnud vaibuda tormiline arutelu selle üle, kuidas Tartus peksti meest tema enda väikese lapse nähes. Veel pole mõistetud kohut Pärnu taksojuhi tapja üle. Veel pole leitud Narva tüdruku Varvara mõrtsukat.

Eks muidugi ole kogu inimkonna ajalugu üks suur sõdade ja tapmiste lugu. Mõistagi on inimese agressiivse käitumise põhjuseid uuritud veel põhjalikumalt kui koerte oma. Kuid maailm muutub ja meie elame juba 21. sajandis… Miks siis ei muutu inimene? Kas saab inimeste julmust õigustada kaasasündinud instinktidega? Jah, loomulikult on inimene biosotsiaalne olend. Aga miks siis ei toimi sotsiaalsed mehhanismid, mis ohjeldaksid inimese agressiivset bioloogilist loomust?

Minu meelest on põhjus selles, et tänapäeva ühiskonna poliitiline süsteem soosib individuaalset agressiivsust ja vägivalda kui ühiskonna kontrollimise vahendit. Poliitiline konkurents ja võimuvõitlus tekitavad vältimatult ühiskondlikke konflikte. Seda võib näha Venemaal, Ukrainas, Türgis, USAs, Šveitsis, Saksamaal, Prantsusmaal. Jah, ka Eestis.

Kurjus ja vägivald

Kurjuse ja vägivalla seemned on langenud viljakale pinnasele. Tänapäeva inimene on äärmiselt depressiivne ja absoluutselt usaldamatu olevus. Kogu inimese evolutsioon on kulgenud nii, et välja on valitud aina kõige ettevaatlikumaid. Öelge ise, kummal muistsel inimesel oli suurem šanss ellu jääda: sellel, kes nägi puu otsas vilja ja tormas seda kätte saama, või sellel, kes nägi ka puu kõrval varitsevat tiigrit? Me kõik oleme selliste ellu jäänud ettevaatlike inimeste järglased. Meis töötab geneetilisel tasandil vaenlase äratundmise ehk oma ja võõra eristamise mehhanism. Meis pesitseb lakkamatu hirm oma hapra maailma kokkuvarisemise pärast. Inimene on nõrk. Ta kardab aina pettust.

Teadlased on välja selgitanud, et kui inimene saab aru, et teda on petetud, paiskub verre sama palju stressihormoone kui jala amputeerimisel. Me kardame pidevalt, et teised petavad meid. Või et meid tõmbab alt elu ise.

Me kardame, et jääme tööta, kaotame raha, kolleegid võtavad ära meie koha, mees või naine läheb uue partneri juurde, lastest saavad narkomaanid, auto satub avariisse, hinnad kasvavad, haigus hakkab külge, sisserändajad vallutavad vanalinna, Putin aga annekteerib Baltimaad. Pidev stress otsib väljapääsu ja leiab selle agressiivsuses. Sealjuures kardavad poliitikud koledasti, et ühiskonna agressiivsus suundub ülakihtide vastu ja seepärast otsivad objekte, mille vastu sotsiaalset agressiivsust suunata.

Venemaal on niisugused otsingud muutunud lausa klassikaks: praegu on vene rahva peamisteks vaenlasteks tituleeritud USA, Euroopa Liit, Ukraina, Türgi, liberaalid. Kummastaval kombel mängivad sama mängu ka mõned Eesti poliitikud. Populaarseks ründeobjektiks on saanud sisserändajad ja inimesed, kes suhtuvad kriitiliselt Vladimir Putinisse ja Venemaasse. On mõistetav, et Eesti Putini-kriitikuid valavad sopaga peamiselt üle kohalikud venelased. Aga võitluseks sisserändajate vastu on koondunud ka osa eesti ühiskonnast: venelased ja eestlased on asunud ühise lipu alla Odini Sõdalaste ridadesse. Miks? Sest sõprus nõuab pingutamist, vaenlaste tümitamine pakub aga rahuldust.

Kujutage ette, et hakkate võitlema sisserändajate õiguste eest. Tuleb lahendada probleemid nende majutamise, harimise, arstiabi osutamisega. Tuleb otsida töökohti sisserändajatele ning lasteaia- ja koolikohti nende lastele. Ja siis peab veel Eesti elanikke veenma, et sisserändajad polegi nii hirmsad, nagu räägib Kristiina Ojuland. Palju, väga palju lihtsam on karjuda sisserändajatele: «Kasige välja!»

Arvamuste paljusus

Demokraatia põhialus on loomulikult veendumuste ja arvamuste vabadus. Igaühel on õigus öelda välja oma arvamus ja seda kaitsta. Iseasi, mida kasutada selle oma arvamuse kaitsmiseks: kas argumente või rusikaid.

Mind kipuvad ära kurnama Venemaa telekanalite jutusaated, kus osalejad isegi ei kuula, mida teised räägivad, vaid võistlevad selles, kes kelle üle karjub: kõigil on näod pingutusest punased, silmad sähvivad, pritsib sülge. Mõnikord eelistatakse argumendi asemel vastasele klaas vett näkku paisata… Mõtlesin siis, et olgu, vaatan parem Eesti telekanalite jutusaateid, õpin paremini tundma tõelist poliitilise diskussiooni kultuuri. Lülitan teleri sisse ja mida ma näen: punetavad näod, sähvivad pilgud süljepritsmed… Miks me küll oleme sarnased halvemate külgede poolest? Küllap ikka selle pärast, et kergem on võidelda vastu kui poolt.

Eesti meedia on üle ujutanud interneti poolt valla päästetud agressiivsus. See on sundinud suurte ja auväärsete meediakompaniide toimetusi ära keelama anonüümsed kommetaarid. Ainult venekeelne Delfi on jäänud ustavaks Peterburi «trollivabrikule» ja lubab neil jätkuvalt külvata Eesti teabevälja üle poliitiliste ekskrementidega. Kuid surve Eesti toimetustele pole peaaegu vähenenud.

Kriitika Savisaare aadressil kutsub esile keskerakondlaste hüsteeria: «Käed eemale raudsest Edgarist!» Keskerakonna positiivne äramärkimine toob kaasa süüdistused Kremli-meelsuses. Taunid Putinit - oled lurjus. Kiidad Putinit - oled reetur. Toetad kooseluseadust - oled pede. Ei toeta kooseluseadust - oled fašist. Ja diskussioon käib ikka tasemel «ise oled lollakas». Argumentide asemel lähevad käiku emotsioonid, kleebitakse külge silte, minnakse isiklikuks. Ma arvasin, et see on võimalik ainult Venemaal. Tuleb välja, et seda «hüve» jagub kuhjaga Eestissegi.

Kas sellega saab võidelda? Saab ja tulebki! Kui ühiskonnas kinnistub komme lahendada kõiki probleeme jõu, ähvarduste ja sõimuga, on see ühiskond hukule määratud. Demokraatia areneb ainult avatud poliitilise konkurentsi ja sisuliste diskussioonide tingimustes. Vastasel juhul algab nii ühiskonna kui ka võimu vaimne allakäik. Seda võib praegu ilmekalt näha Venemaal. Küps demokraatia eeldab küpsetest isiksustest koosnevat ühiskonda. Hirmudest ja agressiivsusest vallatud inimene on aga vaid toores pungake suurel elupuul.

Uskumine endasse

Iga inimese hinges peitub suurim hirm, milleks on mitteuskumine endasse ja oma võimesse ise muutuda ja muuta ka maailma paremaks. Kuid igaüks peab selle juures mõistma: meie hirmud toidavad meie kurjust. Sõimamine, hüsteeria ja peksmine on nõrkuse ilmingud. Tuleb õppida ennast valitsema ja ise oma elu juhtima. Tuleb uskuda endasse ja oma jõudu.

Häda neile poliitikutele, kes ekspluateerivad inimlikke hirme, õhutavad madalaid tunge ja sütitavad madalaid kirgi. Nagu teada, revolutsioon õgib oma lapsi. Vihkamise ja agressiivsuse poliitika õgib vältimatult ka oma sünnitajad.

Ma usun, et eestlaste mentaliteet - pisut kinnised ja nurgelised pragmaatikud sügavalt varjatud huumorimeelega - võib saada aluseks uue poliitilise kultuuri tekkele, mida võiks nimetada «kivivaidluseks». See oleks eeskujulik vaoshoitusest ja korrektsusest pakatav kultuur, milles vaidluse põhiargumendiks on pikk ja salapärane vaikimine. See on väga hea vahend võitluses raevuga, olgu enda või kellegi teise omaga.

Õnnitlen kõiki lihavõttepühade puhul ja soovin seda kõige olulisemat: armastage ligimest nagu iseennast, nii nagu meile õpetas Kristus.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana. 

Kommentaarid (15)
Copy
Tagasi üles