Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ene Pajula veste: mammi mõtiskleb koolivõrgu üle

7
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ajakirjanik Ene Pajula | FOTO: Tairo Lutter

Ausalt öeldes on mammil raske mõista, mis siis õieti meie koolisüsteemis toimub. Kui lähedaste pereliikmete hulgas pole ammu kooliminejaid olnud, siis probleem jääbki kaugeks. Aga ikkagi, millest tuleb kogu see trall kesklinnakoolidesse sissepääsemise ümber ja kust pärinevad erakooliõpilaste vanemate häälekad nõudmised? Miks pole lihtsalt enesestmõistetav, et laps pannakse kodule lähimasse kooli? Miks pole kõik Eesti koolid võrdselt usaldus- ja ihaldusväärsed?

Mammil on päris kahju neist lapsekestest, kelle vanemad tahtsid panna neid mõnda eriti kõrgelt hinnatud kooli. Päris paljud neist lastest pidid oma teadmised ette näitama kolmes-neljas-viies koolis. Mammi on justkui kuulnud, et nõutuimate koolide gümnaasiumiastmed on koopereerunud ja koostanud ühised sisseastumiskatsed, nii et kuueteistaastased ei pea enam koolist kooli teste tegemas käima, ja ülikooli võetakse juba ammu vastu lõpueksamite alusel.

Aga 6–7-aastased peavad tegema katseid igas koolis eraldi. Seal tuntakse küll rohkemgi huvi laste vanemate vastu, et kui huvilised nad on ja milline on nende varanduslik seis. Ja mitte keegi õigupoolest ei tea, miks laps osutus kõlblikuks või ei osutunud. Sest kui ülikooli sisseastumisel loevad teenitud punktid, siis kas väikeste puhul üldse mingit punktiarvestust peetakse? Öeldakse lihtsalt, et jäite ukse taha, sest soovijaid oli liiga palju. Kui ülikool ütleb, et selle või teise punktisummaga saab sisse, siis saab ka, või kui millegipärast ei saa, võib otsuse vaidlustada.

Esimesse klassi astujal ega tema vanematel pole mingeid õigusi. Kas pole see karjuvalt ebaõiglane? Kuigi need koolid ei tee iseenesest midagi valesti, neile ongi sellised õigused antud. Ja miks küll mammile tundub, et koolid, kellel on võimalus õpilasi valida, ei otsi ilmtingimata just neid kõige andekamaid, vaid pigem komplekteerivad ühtlase tasemega klasse, kus nad ei pea eraldi vaeva nägema nõrgemate õpilaste järeleaitamise ja tugevamate pidurdamisega, kes muidu tunnis igavledes trikke tegema hakkavad.

Mammi pole üldse kindel, et koolieelne drill lapse tuleviku seisukohalt eriti palju tähendab. Loomupäraselt arenevad lapsed väga erineva kiirusega. Mõni õpib juba enne kooli täiesti iseseisvalt lugema, mõni on kuuenda klassini täielik uinamuina, mis ei tähenda, et siis äkki tema areng ülehelikiirusel edasi tormama hakkab. Aga muidugi, kui peres on selge seisukoht, et isal peab olema kõrge seltskondlik positsioon, emal isiklik moedisainer ja laps peab käima Tallinna kesklinnakoolis, siis nii ongi. On vanemaid, kes loodavad, et kuulus kool tekitab lastele kuulsate ja edukate võrgustiku, kuhu kuulumine avab igasuguseid tähtsaid uksi. See võib nii olla, aga ei pruugi.

Muidugi võivad tähtsad uksed kergemini avaneda, aga kui ikka võimeid pole, siis automaatselt see mingile kõrgele positsioonile ei aita. Ja üldse, Eesti pole, vähemalt esialgu veel, mingi Suurbritannia, kus lapse tulevik sõltub suuresti sünnipärast ja peentest koolidest. Eesti on väike, ja mammi loodab väga, et suudame kõigi laste anded välja arendada sõltumata sellest, millisesse perre nad sünnivad või kus Eesti otsas elavad.

Nii on see ju alati olnud: kas ooperilauljat ja omanimelise fondi omanikku Pille Lille on seganud, et ta on pärit Pärnumaalt ja käinud Metsapoole koolis, Annely Peebot, et ta on kasvanud Võhmas, Renè Soom Lihulas, Tiit Sukk Jõgeval, Märt Avandi Raplas ja Birgit Sarrap (Õigemeel) – palun väga vabandust – lausa Kapa-Kohilas. Aastaid tagasi tegi mammi ülevaadet Eesti Kunstiinstituudi maali eriala lõpetanute kohta. Sellele erialale võeti igal aastal vastu umbes kolm üliõpilast. Ja kümne aasta jooksul polnud nende hulgas peaaegu üldse tallinlasi ega tartlasi. Enamik neist tudengitest olid pärit mõnest maakohast, kuigi kunstikoolid ja -klassid olid pigem ikkagi Tallinnas ja Tartus.

Mammi mäletab tollest ajast jutuajamist ühe teadlasega, kes uuris perekonnasuhteid. Ja tema ütles, et väikelinnas ja maal kasvanud noorte vaade elule on avaram, nende maailm on rikkam, nad on uutele teadmistele vastuvõtlikumad, ja mis kõige tähtsam, nad julgevad autoriteetides kahelda ega häbene olla teistest erinevad, ühe sõnaga, on rohkem isiksused. Mammi, kes oli tollal peaaegu 40 aastat noorem kui praegu, oli skeptiline. No tõesti, mida on maakohal linnade võimalustele vastu panna? Aga peagi jõudis ta ise umbes samadele järeldustele. Mõelge kasvõi Valdur Mikitale, kes on pärit Suislepast, pole käinud üheski era- ega eliitkoolis ega isegi mitte lasteaias.

Mammi on kahtlemata ülekohtune, kui peab kõiki kesklinnakoolide lapsevanemaid tõusiklikeks. See ei ole nii. Paljud usuvad, et nendes koolides on tõsine õppimiskallak ja kuna õpilased on kõik enam-vähem samal tasemel, siis nad edenevad hästi, kannavad ühesugust koolivormi, mukkimine/meikimine on välistatud ja moblad tunnis keelatud. Mida äärelinnakoolide kohta vist alati öelda ei saa. Igatahes teab mammi juhust, kus üks pere pani oma järeltulija nimme tavakooli, et pole nad mingid snoobid, aga aasta pärast viisid ta ikkagi kesklinnakooli üle.

Sest see laps oskas juba lugeda, kuigi enamik selle klassi õpilasi ei tundnud veel tähtigi. See oli rahutu hüperaktiivne seltskond, kellega tegelemisele kulus kogu õpetajate aur. Ja mis neid selles klassis kõige rohkem hämmastas, oli see, et esimesele lapsevanemate koosolekule, kuhu tavaliselt tuli kohale lausa terve pere – ema, isa ja vanaema ka –, saabus napilt pool vanematest. Kas neid siis üldse ei huvita, küsisid nemad. Võib-olla huvitab, aga kui tegu on üksikemaga, kes töötab näiteks supermarketi kassas ja pääseb koju alles pärast kella ühtteist õhtul, siis kuidas ta saakski koosolekule minna?

Samas on muidugi ka selliseid vanemaid, kes lükkavad oma lapse kooli uksest sisse ja arvavad, et kogu edasine õpetus ja kasvatus on kooli asi. Mammi peab sügavalt lugu kõigist n-ö tavaklasside õpetajatest, kes peavad olema tõelised fakiirid, et marakrattide kirju seltskonnaga rahuldaval moel toime tulla. Ja üks asi veel, mammi kahtleb tõsiselt, et mõni kesklinnakooli õpilase vanem söandaks hakata õpetajat või veel enam, kooli direktorit õpetama, kuidas tema last kasvatama peaks. Aga tavakoolides tehakse seda kogu aeg.

Muide, esimesse klassi minev laps ei pea seaduse järgi oskama mitte midagi, ei pea tundma tähti, numbreid ega kella. Aga samas ei saa nende tundmist ka keelata. Midagi tuleks teha, et esimesse klassi astujate taset ühtlustada. Kunagi asutati selleks 0-klassid, mammi meelest oli see hea mõte ja ta ei tea, miks sellest loobuti.

Mammi tunnustab paljude lapsevanemate soovi oma lastele paremaid õppimistingimusi luua ning erakoole asutada, aga kas see ikka on lahendus, mida ühiskond vajab? Eriti selles valguses, kus erakoolid nõuavad riigi toetust kuni õppemaksu kaotamise õiguseni. Mammi saab aru, et munitsipaalkoolide pidajad tunnistavad oma suutmatust rahuldada kõigi laste hariduslikke vajadusi, kuigi seadus seda neilt nõuab, kui nad erakoolidele tegevustoetust maksavad, aga see pole tegelikult normaalne. Miks peaks üksikemast supermarketi kassapidaja oma maksudega toetama kõiki neid peeneid koole, kuigi tal endal pole oma lapse jaoks muid võimalusi kui see, mis üle jääb.

Mammi saab täiesti aru minister Jürgen Ligi murest haridusliku kihistumise pärast, sest see on paraku juba olemas. Mammi on sügavalt veendunud, et andeka lapse puhul pole vahet, kus ta koolis käib, aga vähem andekate puhul võib see osutuda oluliseks. Me oleme lõputult rõhutanud, et meie väikese rahva jaoks on eluliselt tähtis, et ükski anne ei jääks välja arendamata, sest absoluutselt kõigil lastel, ka vaimselt ja füüsiliselt vähevõimekatel on midagi, milles nad on tugevamad kui muudes asjades. See midagi tuleb leida ja selle edendamist toetada. Järjest selgemaks saab see, et on viimane aeg hakata kogu koolivõrku tsentraalselt korraldama. Nagu kunagi tehti haiglatega, mis mäletatavasti ka tekitas teravat vastuseisu. Aga nagu mammi on kirjutanud varemgi – mõelda vaid, kui iga vald seisaks tänaseni, hambad ristis, oma paari voodikohaga haigla eest, nagu nad praegu seisavad oma koolide eest, siis parim, mida neis haiglates pakkuda saab, on ravida kõiki seespidiseid haigusi aspiriini ja välispidiseid joodiga. Me lihtsalt ei ole nii rikkad, et mõistlikul viisil kogu seda isevoolu kulgevat koolivõrku hallata.

Tagasi üles