Kuidas mõjub lastele praegune nelja veerandi süsteem? Mis võimalusi pakuks õpilastele, lapsevanematele ja õpetajatele viies vaheaeg? Mõistmaks, milleks me viiendat vaheaega oma haridussüsteemi vajame, tuleb meil vaadata vana, nelja vaheajaga kooliaastat, ning uut, viie vaheaega aastat koos ja eraldi, kirjutab Rääma põhikooli haridustehnoloog ja õpetaja Mart Kimmel Õpetajate Lehes.
Mida kujutab endast nn viies vaheaeg? Kujuta ette, et oled õpilane või õpetaja põhikoolis või gümnaasiumis. Nüüd mõtle sellele, mitu päeva sul tegelikult puhkamisaega on − võime seda puhkamisaega nimetada ka vaheajaks. Loodan, et said aru, et sinu puhkamisaeg võiks olla süsteemsem.
Viies vaheaeg on lahendus, mis pakub tänase tüüpilise nelja vaheaja asemele viit − nimetagem neid järgmiselt: sügisene vaheaeg, jõuluvaheaeg, talvevaheaeg, kevadvaheaeg ning suvevaheaeg. Seega on viies vaheaeg, võrreldes praeguse tavapraktikaga, üks lisavaheaeg õppeaastas.
Seejärel võib sul tekkida küsimus, kuidas saab seda viiendat vaheaega paigutada kooli iga-aastasesse kalenderplaani. Vastus on lihtne: kui jagame 35 nädalat viiega, saame seitse nädalat. Seega on viie vaheaja süsteemis ehitatud kooli iga-aastane kalenderplaan üles selliselt, et seitse nädalat on õppetegevust, nädal puhkust – sama tsükkel kordub aastas viis korda.
Kuid ikkagi, miks peaksime minema edasi uue süsteemiga, kui vana on juba olemas, kui meil on igati edukalt toimiv nelja veerandi süsteem? Kas aga see toimibki nii edukalt? Kui vaatame, missugused on meie õpilaste aineteadmised, siis tundub, et need on väga head. Paraku tuleb vaadata ka edukuse teist poolt − me kasvatame üles põlvkonna lapsi, kes on väga heade aineteadmistega, kuid jätame tähelepanuta nende vaimse ja emotsionaalse heaolu.
Laps ärkab hommikul kell 6.30, sööb ja liigub seejärel kooli, kus tal on seitse ainetundi – kolmes neist suur arvestuslik töö. Pärast koolipäeva läheb noor koju ning on väsinud, õhtul õppimist vaadates on tema ees reaalsus, et homme on jälle seitse ainetundi, millest kahes on suur arvestuslik töö, kõigele lisaks toimub huviring.
Kodu, kool, kodu, kool. Kuhu me jätame vaba aja tegevuse (huviringid) või lihtsalt olemise iseendaga − enese tundmaõppimise, eneseanalüüsi?
Meie ees on kaks võimalust: esiteks, minna edasi nelja veerandiga, mis rikub meie laste vaimset ja emotsionaalset heaolu; teiseks, viia sisse viies vaheaeg, mis võimaldab aktiivse ja pasiivne õppeperioodi vaheldumist.
Viienda vaheaja mõju võib selgitada kolme huvigrupi näitel – õpilased, lapsevanemad ja õpetajad.
Põgusalt oli eespool juttu õpilaste praegusest olukorrast, kusjuures tasub mainida, et õppeveerandid on nelja vaheajaga süsteemis ehitatud üles järgmiselt: esimene veerand kestab seitse nädalat, teine kaheksa nädalat, kolmas kümme nädalat ja neljas veerand kümme nädalat. Võtkem jälle abiks matemaatika: esimene poolaasta kestab 15 nädalat, kuid teine poolaasta 20. Viies vaheaeg aitab kaasa õpilase rutiinile – perioodilises rütmis saavad puhata nii keha kui vaim. Olulised on mõlemad, sest teada-tuntud tõde on, et terves kehas on terve vaim.
Õpilasega käib kooliga seoses alati kaasas lapsevanem, kes kohtab oma last koduses keskkonnas. Mis võiks olla viiendast vaheajast kasu temal? Põhiline kasu seisneb selles, et tema laps saab regulaarselt puhata, päikesevaesematel kuudel energiat koguda. Teisisõnu, lapsevanem saab viie vaheaja süsteemi abil tervema ja puhanuma lapse.
Mida annab viies vaheaeg õpetajale? Senisest paindlikuma võimaluse oma õppetööd planeerida, vähendades olukordi, kus ka tema on väsinud – õpetajad väsivad sarnaselt õpilastega. Julgen väita, et mida puhanum on õpetaja, seda paindlikum ja mõistvam on ta oma õpilaste suhtes.
Kokkuvõttes aitab viie vaheaja süsteem kaasa õpilase ja õpetaja heaolule (vaimne, emotsionaalne) koolis ja kodus. Julge pealehakkamine pidi olema pool võitu − katsetage viiendat vaheaega ning vaadake, kuidas see mõjub õpilasele, lapsevanemale või õpetajale!