Mart Kivastiku veste: tõde ja õigus

Mart Kivastik Foto: Silja Paavle

See oli umbes aastal 1976, oli juuni, kool oli just läbi saanud ja me miskipärast tolgendasime raudteejaamas. Linnas tolgendamine oli tollal kombeks, kuigi see oli omajagu tobe. Ma kujutan ette, millised me välja nägime: pikad juuksed, nii laiad püksid kui vähegi võimalik, näts suus. Üks näts kestis tollal üle nädala, sest see oli kallis, seda võis sõbrale laenata ja pärast edasi närida. Tol korral olid mul plaadid kaenlas – Jethro Tulli «Minstrel in the Gallery» ja mingi Atomic Rooster.

Niisiis oli tavaline päev, kui meid täiesti ootamatult raudteejaamas kinni nabiti. Kong sõitis ette ja meid sõbraga topiti sisse. Ma polnud varem võmmidega nii lähedalt kokku puudunud, see oli põnev, kuid ebameeldiv. Kongis oli kitsas, ma istusin vahekäigus, kahel pool olid väiksed puurid, ühte neist oli suletud mu sõber Seku. Meid põrnitses kaks võmmi, ühel oli sinikas silma all. Kui küsisin, mille eest meid kinni võeti, ütles laternaga mees, et olgu ma parem vait, muidu. See «muidu» pidid tähendama, et saan kolaka ja hakkan välja nägema nagu ta ise, kui liiga palju räägin. Kuna ma seda ei soovinud, siis enam nokka lahti ei teinud.

Meid viidi jaoskonda ja hoiti poole ööni kinni ja pinniti, kust ma plaadid sain. Plaadid, kuluvad ja näts olid tollal võmmide jaoks kahtlane värk. Ma rääkisin  ausalt ära, et need olid mu onupoja sõbra Jüri Tiku omad. Jüri Tikk oli põnev tüüp. Aastaid hiljem oli ta Mart Laari nõunik ja Paldiski komandant, parasjagu segane vend, kohutav relvahull. Ühel sünnipäeval ujus ta kohale ega saanud normaalselt istuda, sest taskud olid relvi täis. Ta ladus need lauale, umbes nagu Toots «Kevades». Sa juudas! See oli vaatepilt!

Tikk sai kuulsaks veel sellega, et laskis Robert Lepiksoni kummid tühjaks, kui too miskipärast Laari kohale parkis või midagi taolist. Lepikson oli tol korral vist isegi siseminister. Selliste jamade tõttu sai Tikk oma nõuniku aukraadist lahti ja jäi üsna üksi. Siis ta lihtsalt kõndis edasi-tagasi Solarise keskuses, munder seljas, nagu opakas Vietnami sõja veteran, kes võitleks hea meelega edasi, kuigi sõda on ammu läbi. Aga olgu, tookord oli Tikk lihtsalt onupoja sõber, kellel olid mõned plaadid, mis võmmid mult ära võtsid. Miilitsast pääsesin tulema alles kesköö paiku, kui ema mulle järele tuli. Ma pidin hommikul veel Lüllemäele ujumislaagrisse sõitma. Igavene jama kokkuvõttes.

Plaate ei saanud ma niipea tagasi. Tulin Lüllemäelt tagasi ja helistasin miilitsasse, aga neil «uurimine aina kestis». Tagasi anti sügisel, kriimud olid peal, nii et neid oli päris hoolikalt uuritud. Nüüd on sellest terve elu möödas. Jüri Tikku polegi enam ja. Kõik on teistmoodi ja Tartus peksti äsja mees poolsurnuks.

Seda tegelikult Tartus ikka juhtub. Miskipärast on osal eestlastel selline käitumine veres, mitte sellepärast, et nad eos kõik halvad oleksid, kuigi ka neid on olemas, vaid põhiliselt on osa meist sellised olude tõttu, kasvavad viletsates kodudes. Isa on kakupunn, ema joob, ühesõnaga, elu ise kasvatab nad lolliks ja kurjaks. Nagu Põhja-Korea, kes ähvardab kogu maailma oma tuumapommiga ainult sellepärast, et teda on valitsenud aastaid idioot ja siis tolle poeg veel suurem idioot ja see ei lõppe iial ära! Põhja-Korea kõrval on aga Lõuna-Korea, kus elavad täpselt samasugused korealased nagu põhjas, ent nemad kedagi ei ähvarda, sest nad teevad heal ja kurjal vahet! Nii lihtne see mõnikord ongi. Meie kurikaeladest on enamik ka nii-öelda põhjakorealased, kel pole aimugi, et on võimalik ka mitte kakelda. Selliste ümberkasvatamiseks kulub terve inimpõlv või mitu ja hulk muusikat, teatrit, kirjandust, kino ja kunsti. Nagu ütles juba Dostojevski: armastus päästab maailma. Päästabki ükskord, aga see võtab aega.

Nii et esialgu kurjategijad jäävad, kuigi neid võiks vähem olla. Ent mida teha politseiga? Politsei peaks meid kurjategijate eest kaitsma, aga teeb seda halvasti. Äsjane peksmine Tartus lõppes sellega, et politsei pidas küll nn noormehed kinni, kuid laskis hommikul minema! Sest kord on selline. Aga miks on kord selline? Näiteks ehituses jättis kurikuulus peatöövõtja Facio mu sõbra firmale maksmata kolm miljonit krooni, lihtsalt tegi sellise tünga. Mu sõber jäi ilma oma närvidest, unest ja majast, sest kord oli selline. Kohus ei aidanud, seadus ei mõjunud. Mõni aeg hiljem läks Facio küll pankrotti, aga vahetas nime ja «töötas» vanas vaimus edasi. Meie riigis on selline kord, et kui vahetad nime, siis ongi okei. Kuidas see meil nii võimalik on, teab vaid riik ise. 

Eile kohtasin ma Tallinna-Tartu rongis ühte hallipäist tüüpi, kes tunneb riiki lähemalt, on olnud ta nõunik. Ma küsisin talt, miks riik ja tolle politsei on valel poolel. Ja tema vastas, et see on ju ilmselge. Edukad ettevõtjad, kelle hulka kuuluvad ka Facio-tüüpi firmad, annetavad parteidele pidevalt raha, olgu partei siis punane, kollane või sinine, üks neist pääseb võimule ikka. Nii saab riik pidevalt altkäemaksu ja loomulikult hoolitseb hiljem annetajate eest. Käsi peseb kätt. Kuna alltöövõtjad ja teised lihtsurelikud ei suuda riigile maksta, siis politsei ja kohus ei kaitsegi meid. 

Kui Eesti riik loodi, siis korra tundus, et politsei muutub ja läheb riigi poolt üle rahva poolele, mis oleks ju loomulik, aga ei. Politsei kogub riigile raha. Näiteks suvisel vabaõhuüritusel, kus paljud korralikud inimesed võtavad auto asemel jalgratta, et mitte jommispäi rooli istuda. Nokastanud jalgratturitega on võimalik korralikult teenida. Või üks pidev lõks on Otepää ja Pühajärve vahel, kus linn jätkub ka metsateel, nii et mujalt tulnud juhil jääb tunne, et ta on linna lõpu märgi maha maganud ja annab pahaaimamatult gaasi.

Aga juba järgmise künka taga on tuttav sinivalge Škoda redutamas. Tsiu, tsiu! Võiks ju mõne märgi lisaks panna, aga siis ei saaks enam trahvi teha. Pool Eesti suusarahvast on seal «maksu» maksnud. On täiesti arusaadav, et politseil pole mingit huvi tegelda päris pättidega, kes trahve niikuinii ei maksa. Vastupidi, nad tekitavad riigile miinust, neile on vaja prii kongi ja lobi. Nii ongi politsei «näoga ikka rahva» ehk korralike inimeste poole, meilt saab trahvid mugavalt kätte. Trahvid on muutunud omaette maksuliigiks. Riik on sellega eelarves arvestanud. Ikka see riik? Hei, riik?!

Ei kippu ega kõppu... Mul on paar sõpra, kes on kohtunikud ja advokaadid, aeg-ajalt pakuvad nad mulle lugusid, et kuule, sa ei usuks oma kõrvu, mis toimub, kirjuta näidend. Ma ei taha neid lugusid kuulda. Ja samas on keegi politseis ära õppinud lause, et tegelikult on Tartu vaikne ja turvaline linn, mis tähendab, et keegi sai jälle peksa.

Mu esimene kohtumine miilitsaga, millest rääkisin, oli mul juba meelest läinud, kui poleks juhtunud piinlik lugu meie politseiülemaga, kes laenas riigi krediitkaarti lennujaamast kõrvaklappide ostmiseks. Olevat töö jaoks tarvis.  Rootsi minister ostis ka töö jaoks sukkpükse ja sai kohast lahti. Aga see polegi tähtis. Võib vabalt olla, et politseipealik kuulas nende samade klappidega Jethro Tulli ja Atomic Roosterit! Kuigi vahepeal on kõik väliselt muutunud – mundrid ja kongid ja nimi –, on sisu jäänud samaks. Neil on endiselt hea maitse, kui asi puudutab muusikat.