Eesti rahvas on teadust rahvusliku iseolemise sünnist saati oluliseks pidanud – Eurobaromeetri viimase aja uuringud näitavad, et rahva silmis on Eestis teaduse ja teadlaste usaldusväärsus Euroopa riikide seas üks kõrgemaid. Selle hinnangu taga on end tõestanud arusaamine, et teadus ja teadlased aitavad meid oluliste probleemide lahendamisel, kirjutab Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel.
Praeguseks on probleeme kuhjunud palju. Ühelt poolt on rahva jõukuse ja riigi võimekuse tõstmiseks vaja leida majanduse kasvuallikaid, teiselt poolt on vaja toime tulla selliste muredega nagu pagulaskriis, terrorism, rahvastiku vananemine, ääremaastumine.
Viimaste aastate majandusindeksite andmed näitavad, et oodatud lähenemist Skandinaavia maadele toimunud ei ole, pigem jääme tasapisi üha enam maha. Kas arengu pidurdumine on paratamatu? Kus asub Eesti arenguvõti?
Rahvas on seda ammu teadnud: «Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad, tuleb tarkus tunnistada.» Pisut enam kui sada aastat tagasi oli riikide konkurentsieeliseks kirjaoskuse levik. 20. sajandi teises pooles muutus oluliseks teguriks kõrgharitud rahva osakaal. Paraku sellest enam ei piisa, 21. sajandi alguses on konkurentsiteguriks tõusnud teadus- ja innovatsioonisüsteemi võimekus.
Ikka ja jälle on asjakohane küsida, miks peaks väike riik oma piiratud ressursist märkimisväärse osa eraldama teaduse hoidmiseks ja edendamiseks.
Lühim vastus oleks järgmine: selleks, et kindlustada eesti kultuurrahvana püsimine üha keerulisemaks muutuvas ja võistluslikumas maailmas.
Maailm muutub iga päevaga üha ettearvamatumaks. Selles toimetulemine ja edenemine nõuab uusi oskusi ja teadmisi. Lähitulevikus tuleb leida lahendusi küsimustele, mille üleskerkimist me praegu isegi ette arvata ei oska. Vajame tarku inimesi, kes suudavad maailmas toimuva ja uue informatsiooniga kursis olla ning teadmisi nii poliitikutele, ettevõtjatele ja (kõige tähtsam) noortele kaasmaalastele edasi anda.
Selleks, et osata kursis olla, on vaja ise uute teadmiste sündimisel osaleda. Ilma maailmatasemel teaduseta kängub kõrgharidus, ilma tasemel kõrghariduseta kõik see, mille poolest end kultuurrahvaks pidada saame.
Eeltoodud argument teaduse vajalikkuse kohta on liiga üldine, arvab nii mõnigi lugeja. Teadus peaks andma kiireid ja käekatsutavaid lahendusi eeskätt praktilistele küsimustele. Miks peaksid meie teadlased tegelema näiteks astro- ja tuumafüüsikaga või näiliselt arusaamatute matemaatiliste algoritmide uurimisega, kui samal ajal on ettevõtjal vaja leida lahendusi mingi toote arendamiseks. Näiteks kuidas kuivatada kaselaudu kiiresti nii, et need kõveraks ei tõmbuks.
Kindlasti peavad teadlased tegelema teadusuuringute kogu spektriga – edendama nii alusteadusi kui leidma praktilisi lahendusi. Eesliinil edukalt tegutsevad teadlased suudavad maailmataseme teadust meile arusaadavaks teha, uusi ideid kombineerida ja seeläbi rakenduslikku uurimistööd toetada. Innovatsioon edeneb edukate ülikoolide ja tippteaduse ümber.
Eesliinil tegutsevate teadlaste tarkus ei püsi pudelis ja võib avalduda täiesti ootamatul moel ning anda tulemusi seal, kus neid üldse ei oodatud. Lähiajast on tuua häid näiteid, kus teadlased on oma teadustööga saadud teadmisi kasutanud hoopis teises rakendusvaldkonnas.
Euroopa Tuumauuringute Keskuses töötav tuumafüüsik Mait Müntel mõtles välja võõrkeeleõppe meetodi, mille aluseks olid erialalised suurandmete töötlemise oskused. Kristo Käärmann kasutas oma magistritöös, mida juhendas Tartu ülikooli professor Jaak Vilo, infotehnoloogilisi meetodeid, et analüüsida geenidesse pakitud informatsiooni. Omandatud teadmised ja oskused panid aluse ühe maailma uuenduslikuma ettevõtte TransferWise loomisele.
Tippteadlaste töödest väljahüppavate unikaalsete lahenduste teke on ettearvamatu. Eesliiniteadustega tegelevad teadlased moodustavad kollektiivse aju, teadmiste baasi, millest on abi mis tahes ülesannete lahendamiseks.
Meil kurdetakse tihti, et teaduse mõju meie majandusele, ühiskonnale on ebapiisav. Praktilistele probleemidele lahenduste leidmiseks ei piisa vaid teadlastest. Rakendusteaduses on oluline tellija, kellel on huvi uuringute tulemusi kasutada. Rakendusuuringute vähesus on olnud tingitud tellija puudumisest. Poliitikud või ametnikud pole osanud formuleerida uuringuteks olulisi küsimusi ja ettevõtjad on saanud olla edukad teadus- ja arendustegevusse investeerimata.
Paljude teiste riikide seas oleme olnud teaduse edendamise poolest kadestusväärseks eeskujuks. Aasta-aastalt on kasvanud meie teadlaste töö akadeemilist edukust väljendavad tulemused – artiklite hulk ja mõjukus.
Ridamisi sünnivad teaduspõhised ettevõtted ning ülikoolide ja ettevõtete koostöö tulemused annavad esimesi vilju. Viimastel nädalatel on tulnud rõõmustavaid teateid suurtest Euroopa Liidu teadust rahastava programmi Horisont 2020 investeeringutest teadusmahukatesse ettevõtetesse – nii uudsete superkondensaatorite loomisega tegelevale firmale Skeleton Technologies kui bioloogilisi ravimeid loovale ettevõttele Icosagen. Idufirmade konkurssidel pole Eesti tärkavate ettevõtete edu, eriti IKT vallas, enam üllatav.
Selle taga on eelkõige teadlaste tubli töö, aga ka aastakümnete jooksul tehtud arukad teaduspoliitilised valikud ja julged otsused. Oleme Euroopa abirahade toel loonud teadustöö tegemiseks väga head tingimused, renoveeritud ja ehitatud on ligi 20 teaduse ja kõrghariduse jaoks tarvilikku hoonet, hangitud on esmaklassilist teadusaparatuuri, toetatud on teadlaste mobiilsust ja järelkasvu. Teadussüsteemi on arendatud kooskõlalise plaani – «Teadmistepõhise Eesti» strateegia alusel.
Ometi on praegu põhjust muretsemiseks. Strateegia juurde kuulub selle rakendusplaan, konkreetsete tegude kirjelduste ja rahastamise kava. Viimastel aastatel on hea plaan vankuma löönud: lõhe rahastamise kavas ettenähtud summade ja teadusele tegelikult eraldatud vahendite vahel on ohtlikult suureks kärisenud. Kui me ei suuda teadusraha puuduse tõttu kokkulepitud kursil jätkata, osutuvad senised investeeringud hoonetesse, aparatuuri ja noorte teadlaste mobiilsuse toetamisel asjatuks, Eesti teaduse hoog raugeb ja noored kaotavad lootuse Eesti arengus tõsiselt kaasa lüüa – praegu välismaal end täiendavad noored ei leia siin rakendust ja lähevad meile kaotsi, kahaneb huvi teadlase elukutse vastu.
Eeltoodu on väga tumedates värvides esitatud stsenaarium, kuid mitte alusetu kartus. Maailma Majandusfoorumi (WEC) koostatud riikide konkurentsivõime indeksi alusel (võrreldi 120 näitajat) oli Eesti möödunud aastal 140 riigi seas 30. kohal. Meie tugevateks külgedeks on kõrgharidus (20. koht) ja teaduse kvaliteet (22). Nõrkusteks on aga võime meelitada siia talente (86) ja neid hoida (93). Sellised signaalid näitavad, et üleilmses võistluses tarkade inimeste pärast võime kaotajaks jääda.
Teadussüsteemis on mõjud pika viibeajaga. Praegustest otsustest oleneb, kas edu jätkub või asendub allakäiguga.
Aasta tagasi haridus- ja teadusministri moodustatud teaduse rahastamise töörühma ettepanekud on kokkuvõtlikult järgmised: tuleb tõsta teaduse rahastamise üldist mahtu ning ülikoolide teaduse püsirahastuse osakaalu. See võimaldab teadusasutustel arendada strateegilist võimekust, otsustada asutuse põhisuundade edendamiseks vajalike uuringute tegemise üle.
Selline muudatus annab ülikoolidele praegusega võrreldes palju parema võimaluse ühiskonnas esilekerkivate probleemide lahendamiseks ja ettevõtetega koostööks ning teadlase karjäärimudeli rakendamiseks. See aga on vältimatu eeltingimus talentide Eestisse kutsumiseks ja nende siin hoidmiseks.
Heameel on tõdeda, et 1. märtsil teadus- ja arendustegevuse rahastamist arutanud teadus- ja arendusnõukogu soovitas valitsusel toetada haridus- ja teadusministeeriumi ettepanekuid teaduse rahastamise lisavajaduse kohta teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonistrateegia eesmärkide täitmiseks. See on väga oluline strateegiline valik.
Ülikoolid, teised teadusasutused ja rahastajad, sealhulgas ka Eesti teadusagentuur, peavad oma vastutust väga selgelt tajuma ja tagama, et lisaraha suurendab teaduse mõju ühiskonnale, aga kindlasti jääks püsima teaduse põhiväärtus – selle kvaliteet. Akadeemik Endel Lippmaa on öelnud, et oleme nii väikesed, et me ei saa endale keskpärast teadust lubada.
Usun, et otsus investeerida teadus- ja arendustegevusse senisest enam annab põhjuse tulevikus tagasi vaadates nentida valikute õigsust, mis edendavad kõigi Eesti elanike elujärge. Aeg on käes seada senisest julgemaid sihte – miks mitte saada teadus- ja innovatsioonisüsteemi võimekuselt näiteks Šveitsi, Iisraeli või Lõuna-Korea sarnaseks riigiks?