Eestis on üle 30 lastekodu, kus elab tuhatkond last. Need lapsed on sinna sattunud mitmesugustel põhjustel. Väga sageli on asenduskodu ainus alternatiiv alkohoolikutest või narkomaanidest vanematele. Halvad kodud lõhuvad laste hingeelu ning ka nende edasine saatus täiskasvanuna ei pruugi kujuneda kõige helgemaks. Lisaks satub lastekodusse puuete, käitumis- ning psüühikahäiretega lapsi, kellest vanemad kasvatamisel riigi abi vajavad.
Psühholoogide tehtud uurimused näitavad, et kodus ning lastekodus kasvanud lapsed erinevad nii vaimse, emotsionaalse kui ka füüsilise arengu poolest ning kuigi tänapäeval on näiteks Eestiski rajatud heade tingimustega lastekodud, ei suuda ükski lastekodu maailmas asendada lapsele päriskodu. Laste institutsionaalse hoolduse parim variant on kasupered ning ka Eestis on sadu peresid, kes sooviksid kas lapsendada või hooldusele võtta lapsi, kes ühel või teisel põhjusel on jäänud ilma vanemliku hooleta.
Maailma arenenud riikides on pärast Teist maailmasõda valitsenud suund lastehooldus deinstitutsionaliseerida ning selle on võtnud ka Ida- ja Kesk-Euroopa riigid, sh Eesti, kus kommunistlikud režiimid pidasid varasematel aegadel ainuõigeks laste institutsionaalset hooldamist ja kasvatamist, mis vastas ühtlasi nende kollektiivse kasvatuse ideoloogiale.
Eesti sotsiaalministeerium on võtnud endale üheks sihiks, et lapsed leiaksid tee ka hooldus- ja eestkosteperesse ning kasvaksid üles seal, mitte lastekodus, mida on mõnikord võrreldud laohoonega. Loomulikult ei kao ka tulevikus lastekodud kuhugi, ent laste seisukohalt annab peres kasvamine võimaluse olla armastatud ja omandada parem võime täiskasvanuelus toime tulla ning ka riigi seisukohalt on kasuperehooldus odavam kui institutsionaalne.
Seda kõike raskendab teatav segadus, mis valitseb Eestis laste uude perre jõudmisel. Lapsendamist korraldavad maavalitsused ja perekonnas hooldamist kohalikud omavalitsused ning üks probleem on näiteks üleriigilise lapsendajate ja hooldusperede registri puudumine. Praegu on see sotsiaalministeeriumis loomisel ja peaks valmima kahe aasta jooksul.
Tänapäeval on probleem ehk ka see, et vanemliku hooleta lastega seonduvatele küsimustele vaadatakse eelkõige materiaalsest ja humaansest vaatenurgast, kuid unustatakse uue pere leidmise meditsiiniline aspekt. Lapsed, kes on pikalt viibinud lastekodus, kannatavad ka füüsiliselt ja psüühiliselt ning muud ravi peale armastava perekonna ei ole. See on fakt, millega riik peab arvestama.