Eesti riik ei ole oma eksistentsi jooksul riigivõlakirju emiteerinud. Eesti on selles mõttes üks erandeid nii eurotsoonis kui ka ELis. Miks me pole riigivõlakirju emiteerinud? Mis seda takistab, küsib ettevõtja Aivar Kallam.
Aivar Kallam: kas riigivõlg on riigi üle jõu kulutamise vahend? (46)
14. märts 2016, 20:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud aastal toimus Äripäevas vastav debatt Jürgen Ligi ja ettevõtja Raivo Heina vahel.
Ligi küsib: «Riigivõlakiri. Mis instrument see on?» Ja vastab: «Riigi üks üle jõu kulutamise vahend.» Sellise arvamusega võiks nõustuda, kui riik oleks rahaliselt iseseisvusetu. Kuid kohe tekib küsimus: mis teeb riigist rahaliselt iseseisvusetu riigi? Peavoolu majandusteooria ei tee vahet rahaliselt iseseisva ja rahaliselt iseseisvusetu riigi vahel. Kõik poliitiliselt iseseisvad riigid on ka rahaliselt iseseisvad. Ükskõik, mis raha üks või teine riik kasutab, tegemist on ikkagi rahaliselt iseseisva riigiga. Teisisõnu: peavoolu majandusteoorias ei ole mõistet «rahaliselt iseseisvusetu riik».
Rahaliselt iseseisvad ja iseseisvusetud riigid
Rahaliselt iseseisva ja rahaliselt iseseisvusetu riigi mõiste toob sisse keyneslik modernne rahandusteooria (MMT – Modern Monetary Theory). MMT on peavoolu rahakäsitlusest erinev alternatiivne rahakäsitlus, mis lähtub rahast kui riigi loodust. TTÜ teadur Raivo Soosaar on kirjutanud, et «rahaline iseseisvus ehk monetaarne suveräänsus tähendab mittekonverteeritava valuuta omamist». Mittekonverteeritav raha tähendab raha mitteseotust teise rahaga. Järelikult on seotud kursiga (konverteeritava rahaga) riik rahaliselt iseseisvusetu riik. Seotud kursist tulenevalt ei saa sellise riigi keskpank «valitsusele laenata».
Eestis tehtud rahareformiga võeti 1992. aastal kasutusele (jäigalt) seotud kurss. Eesti kroon vastas seetõttu MMT rahaliselt iseseisvusetu riigi kriteeriumidele:
1) kroon oli konverteeritav (seotud Saksa margaga – DEM),
2) Eesti Pangal polnud õigust valitsusele laenata.
Krooni konverteeritavus tähendas seda, et Eesti Pank võis kroone emiteerida alles pärast DEMi käibeletulekut. Täpsemalt: alles siis, kui riiki oli sisse tulnud 1DEM, sai Eesti Pank emiteerida siseturule 8 krooni. See aga tähendas, et «tõeline» raha on DEM, kroon aga vaid DEMi nn esindaja. Selline loogika tuleneb kullastandardist (mis kestis 20. sajandi 30. aastate alguseni), milles ühe või teise riigi raha (sh Eesti kroon) oli kulla esindaja. Kroon DEMi esindajana viitas sellele, et Eesti riik oli rahaliselt iseseisvusetu.
Eesti Pank ei saanud valitsusele laenata, sest tal puudus iseseisva raha emiteerimise õigus. Teisisõnu: Eesti Pank küll emiteeris raha, aga ainult suhtega 1:8. Väljaspool seda vahekorda Eesti Pank kroone emiteerida ei saanud. Sisuliselt tähendas Eesti Panga raha emiteerimise õigus vaid ühe raha vahetamist teise vastu. Raha emiteerimise tegelik sisu ei seisne aga mitte raha vahetamise, vaid raha loomise õiguses. Rahaseaduse alusel Eesti Pangal raha loomise õigust ei olnud. Valitsusele laenamiseks peab aga keskpangal olema just nimelt raha loomise õigus.
Järeldus: aastatel 1992–2011 oli Eesti rahaliselt iseseisvusetu riik, mistõttu me riigivõlakirju väljastada ei saanud.
Kas euro lubab meil riigivõlga võtta?
Euroraha seaduste järgi on meil õigus riigivõlga võtta mahus kuni 60 protsenti SKTst. Aga me ei ole seda õigust kasutanud. Miks? Ligi vastas: «Kõik riigid, kes on laenu peale läinud, on jäänud seda võtma.»
Tõepoolest, paljudel eurotsooni liikmesriikidel on riigivõla osakaal 60 protsendi lähedal või selle ületanud. Sisuliselt on eurotsoonis reegel: riigi üle jõu kulutamise piir algab 60 protsendist. Kuna varem või hiljem jõuaksime ka meie sellele tähisele, siis parem mitte üldse sellele libedale teele minna! Just sellise loogika järgi käitub meie valitsus ja riigikogu.
Kuid siis tekib järgmine küsimus: kui enne 2011. aastat oli Eesti rahaliselt iseseisvusetu riik, siis kas euro ei muutnud Eestit rahaliselt iseseisvaks riigiks? Tõenäoliselt ei muutnud. Eesti jäi rahaliselt iseseisvusetuks riigiks ka pärast eurole üleminekut. Vahet ei ole, milline on meil käibeloleva raha nimi. Rahaliselt iseseisvusetu riigi kriteeriumid jäid sisuliselt kehtima: Eesti Pangal puudub praegugi õigus valitsusele laenata. Mis puutub euro konverteeritavust/mittekonverteeritavust, siis siin on asi segasem. Euro on küll mittekonverteeritav-ujuv raha, kuid see ujuvus peegeldab vaid eurotsooni keskmise liikmesriigi arengutaset.
Eurotsooni liikmesriigid on aga väga erineva arengutasemega. Kui Saksamaale on euro kurss (dollari jt valuutade suhtes) enamasti liiga madal, siis Eestile (ja mitmele teisele eurotsooni liikmele) tõenäoliselt liiga kõrge. Nii selgubki, et euro tugevus või nõrkus üldjuhul ei vasta konkreetsete liikmesriikide majanduse tugevusele või nõrkusele. Seetõttu on euro liikmesriikidele pigem konverteeritav kui mittekonverteeritav raha. Eesti riik läks küll üle eurole, kuid 1992. aastal kasutusele võetud valuutakomitee süsteem jäi sisuliselt kehtima.
Järeldus: alates 2011. aastast oleme jätkuvalt rahaliselt iseseisvusetu riik, mistõttu me riigivõlakirju väljastada ei saa.
Milline on siis rahaliselt iseseisev riik?
Rahaliselt iseseisev on riik, mille raha on mittekonverteeritav/ujuv ehk mitteseotud ja keskpangal on õigus valitsusele laenata. See aga tähendab, et rahaliselt iseseisev riik võib väljastada riigivõlakirju. Kuid kas piiramatus ulatuses? Ei.
Kui eurotsoonis paneb riigivõlakirjade kogumahule piiri ette protsent SKTst, siis rahaliselt iseseisval riigil sellist piirangut ei ole. Rahaliselt iseseisva riigi riigivõla kogumahtu piirab üldise tarbijahinnataseme stabiilsena hoidmise vajadus. Hinnataset loetakse stabiilseks enamasti kahe-kolmeprotsendilise inflatsiooni korral aastas, st riigivõlakirju võib väljastada vaid siis, kui see ei ohusta hinnataseme stabiilsust. Just nii käituvad rahaliselt iseseisvad riigid: Poola, Tšehhi, Rootsi jt. Kui suudetakse kinni pidada hinnataseme stabiilsusest, siis riigivõlg ei ole riigi üle jõu kulutamise vahend.
MMT rahakäsitlus ei lähtu kullastandardiaegsest loogikast. MMT lähtub riigist kui raha loojast, mitte aga riigist kui raha vahetajast. Selline loogika muudab raha konverteeritavuse/seotuse mõttetuks, avades ühtlasi tee keskpangale kui valitsuse laenajale. See aga tähendab, et rahaliselt iseseisva riigi riigivõlg ei ole riigi ülejõu kulutamise vahend juhul, kui hoitakse kinni üldisest hinnataseme stabiilsusest.