/nginx/o/2015/09/30/4544079t1hd513.jpg)
«Vaikimine on tegelik inimsusvastane kuritegu». Nii kirjutas vene haritlaste enamuse vaikimisest Stalini ahistusaastatel Nadežda Mandelstam. Meie võime, ma loodan, olla täna riigikogu üle uhked. Oleme otsustanud mitte vaikida. 66 riigikogu liiget on esitanud avalduse eelnõu Ukraina ohvitseri ja meie parlamentaarse kolleegi Nadia Savtšenko vabastamist nõudes, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond).
Vaikimine on liiga sageli mugav valik. Vaikimine võib ka tunduda ohutu valik. Kui sa vaikid, siis jätab ehk homne ajaleht või poliitiline konkurent sind rahule. Vaikimine võibki ehk mõnikord olla taktikaliselt kaval. Aga õigluse hülgamise hinnana on see alati strateegiliselt vale, lühinägelik ja ohtlik.
Saksa pastor Martin Niemöller kasutas oma sõjajärgsetes jutlustes natside aega ja saksa ühiskonda selles ajas iseloomustades sageli ridu, mis kõlavad peaaegu nagu luuletus:
«Kõigepealt tulid nad sotside järele ja ma ei öelnud midagi, sest ma ei olnud sots. Siis tulid nad ametiühingutegelaste järele ja ma ei öelnud midagi, sest ma ei kuulunud ametiühingusse. Siis tulid nad juutide järele ja ma ei öelnud midagi, sest ma ei olnud juut. Siis tulid nad minu järele ja kedagi ei olnud enam alles, kes oleks saanud midagi öelda.»
Meie hulgas on kindlasti neid, kes ei tunne Savtšenko juhtumi üksikasju. Meie hulgas võib olla neid, kes kahtlevad, kas Savtšenko on ikkagi nii-öelda puhas juhtum.
Teda süüdistatakse ju lõpuks kahe ajakirjaniku tapmises. Komsomolskaja Pravda on tema kohta kirjutanud, et ta on «seelikus tapjamasin» ja Tvoi Den, et ta on «saatana tütar», kes on ilmselgelt venevastane zombi.
Ma ei taha täna süveneda Savtšenko kohtuasja detailidesse. Peatun ainult kolmel momendil. Esiteks, tegemist on lahingolukorras haavatuna vangi langenud Ukraina relvajõudude ohvitseriga. Seega, kõigi tsiviliseeritud rahvaste poolt aktsepteeritud rahvusvahelise sõjaõiguse järgi on ta sõjavang, kelle suhtes vangistaja peab käituma vastavalt Haagi ja Genfi konventsioonidele. Ma ei hakka isegi rääkima keelust ära võtta sõjavangi auastmetunnuseid või säilitada tema kodurelvajõududest saadav sissetulek, mille kodumaa hiljem vangistajale peab tagasi maksma.
Ma räägin eeskätt Genfi 1949 konventsioonist, mille osaline on ka Venemaa ja mille järgi relvajõudude võitlejad, kes langevad vangi konfliktipiirkonnas, isegi siis, kui üks pool ei tunnista seda sõjaks, on sõjavangid.
Muide, sõjavangide kohtlemise rahvusvaheliste põhimõtete paikapanemisel juba esimeste Genfi konventsioonide juures aastatel 1899 ja 1907 andis olulise osa nimelt Venemaa. Vene delegatsioone juhtis neil konverentsidel Peterburi ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Friedrich Martens. Meenutagem, et just Martens sõnastas kuulsa Martensi klausli, mis käis juhtumite kohta, kus suurriigid ei taha võitlejaid võitlejateks tunnistada:
«Kuni sõjapidamise reeglite täiuslikuma koodeksi kehtestamiseni peavad Kõrged Lepinguosalised õigeks deklareerida, et nende poolt vastu võetud regulatsioonides käsitlemata juhtumite korral jäävad nii elanikkond kui ka sõdijad rahvusvahelise õiguse printsiipide kaitse ja valitsemise alla nii nagu need tulenevad tsiviliseeritud rahvaste vahel juurdunud tavadest, inimlikkuse seadustest ning avaliku südametunnistuse nõudmistest.»
On kurb, et Venemaa hülgab üha enam iseenda häid traditsioone ja tõstab ausse kõige halvemaid.
Teiseks, Savtšenkot süüdistatakse kahe ajakirjaniku «tapmises», kes hukkusid miinipilduja rünnakus, viibides lahingutegevuse läheduses separatistide kontrollpunktis. Savtšenko olevat «teadlikult nende pihta tule tellinud». Need, kes on mõnda lahingut lähedalt näinud, teavad, kui ebausutavalt selline väide kõlab. Rääkimata asjaolust, et mobiiltelefoni positsioneeringute järgi oli Savtšenko ajakirjanike hukkumise ajal juba tund aega separatistide vang olnud.
Kolmas ja mõneti ehk olulisim punkt. Savtšenko absurdne süüdistus ajakirjanike tapmises on tülgastav küünilisus, mis samas proovib mängida lääne inimese alateadvusel. Vene võimud peavad ju ometi tohtima uurida vene ajakirjanike hukkumisi ja tapmisi. Mõelgem korraks. Venemaal on alates 1992. aastast tapetud üle saja ajakirjaniku. Rahvusvaheline ajakirjanike kaitse komitee (CPJ), kes vastavaid andmeid kogub, on teinud kindlaks, et vähemalt 56 juhul on tapmine otseselt põhjustatud ajakirjaniku tööst. Ligi 60 protsendil juhtumitest on tapjad olnud kas Vene sõjaväelased, julgeoleku- või valitsusametnikud. Ja lahendatud on 11 protsenti neist juhtumitest.
Savtšenkot uuris ja süüdistab Vene Föderatsiooni Uurimiskomitee. Sama komitee, mis uurib kõiki Kremli jaoks poliitiliselt olulisi asju. Vene ajakirjanduse andmeil viis 2012. aastal selle juht Aleksandr Bastrõkin, seesama mees kes uurib Savtšnekot, ainsa opositsioonilise ajalehe Novaja Gazeta asetoimetaja Sergei Sokolovi metsa, ähvardas ta tappa ja lubas, et hakkab pärast isiklikult uurima Sokolovi surma asjaolusid.
2013. aasta oktoobris peksid tundmatud isikud Sokolovi Moskva kesklinnas läbi ja röövisid ta arvuti. Needsamad separatistid, kes 2014. aasta juunis võtsid vangi Nadia Savtšenko, võtsid läinud aasta lõpus vangi ühe Novaja Gazeta ajakirjaniku, peksid ta läbi ja viisid vägisi Venemaale tagasi. Niipalju Vene võimude muredest ajakirjanike pärast.
Venemaa üsna osav infopoliitika on olnud suunatud nii vene ajakirjanduse, vene rahva, Ukraina kui läänemaailma vaikima sundimisele. Mitte ainult Savtšenko küsimuses, vaid kõigis Kremli agressiivsete sõdade, inimõigusi või rahvusvahelist õigust rikkuvate tegude, lääne poliitikute korrumpeerimise küsimustes. Vene propaganda üritab meid uinutada, kahtlema panna, kõike relatiivseks muuta, üritab meid panna arvama, et tõde ei olegi olemas, et kõik on ühtviisi halvad, räpased ja valelikud. Üritab meid panna kaotama heal ja kurjal vahetegemise võimet.
Täna astume väikese, aga ometi märgilise sammu, mis kinnitab, et meil on see võime alles. Hea ja kuri on olemas ning Nadia Savtšenko asjas peame me olema kurjuse vastu. Vaikimine tähendaks Moskva-poolse alanduse vastuvõtmist. Mitte ainult Nadia Savtšenko, mitte ainult Ukraina, vaid kõigi vabadust ja inimlikkust austavate riikide ja rahvaste alanduse.
Eesti parlament on esimene rahvusparlament, mis kiidab heaks avalduse Nadia Savtšenko toetuseks ja nõuab tema tagakiusajate sanktsioonide alla panekut. Usutavasti mitte viimane. Aga isegi kui me oleme ainsad, saab igaüks, kes selle avalduse vastuvõtmise poolt hääletab, kunagi oma lastelastele öelda, et siis, kui nad tulid Savtšeno järele, mina ei vaikinud.