Tartus kaakide korrale kutsumise eest peksa saanud pereisa Jaanus kirjutab: maailm sai ikkagi paremaks11

Jaanus
Jaanus
:

Jaanus*, kes möödunud nädalal Tartu kesklinnas kaakide korrale kutsumise järel nende rünnaku ohvriks langes, kirjutab, et ei ole nüüd varasemast rohkem hirmul. Ta loodab aga, et inimesed hakkavad pöörama enam tähelepanu nii tänavail toimuvale kui lastele, kes vajavad tuge ja abi. 

Nädal tagasi juhtunud õnnetuse valguses mõistsin, kuidas mul on vedanud. Mitte, et ma seda varem ei teadnud. Kuid niivõrd võimsa meeldetuletuse järel omandab see erilise väärtuse. Tänan toe eest, kallis perekond, sõbrad, tuttavad ja head inimesed. Tänan neid, kes meile tänaval appi tulid, kui seda vajasime. Kodanikujulgust oli kõikides nendes inimestes, kes keerulise eluga inimeste tegudele vahele astusid. Meie suur tänu kuulub ka kiirabile ja politseile. Olen uhke, et elan riigis, kus julgetakse vastutust võtta. Politsei on seda teinud, nad soovivad saada paremaks ning see on oluline.

Kuidas saaksime aidata unarusse jäetud lapsi?

Mind on esile tõstetud, kui millegi erakordse kordasaatjat, samas isiklikult ma seda ei tunne. Käitusin nii, nagu teen seda alati ning tean, et nii käituvad ka minu sõbrad, tuttavad ja perekond. Kuid oleksin võinud käituda ka teisiti, nii nagu käitus vastaspool. Me oleme need, kelleks meid on kasvatus, kogetud armastus, haridus ning elukogemus vorminud. Probleemide algallikat otsides peaksime oma pilgud just sinna suunama. Kurb on mõelda, mida need noored on pidanud läbi elama. Me ei saa muuta olnut, kuid saame mõjutada tulevikku. Mõelgem korraks oma tutvusringkonna peale - kas seal on perekondi, lapsi, kes võiksid vajada abi, et kümne aasta pärast ei oleks nemad politsei tööandjad?

Mida saaks teha riik? Eesmärgiks ei peaks olema inimeste kvantiteet, vaid kvaliteet. Alustades algusest, siis riik peaks tegema kõik, et toetada laste arengut sünnist kuni täiskasvanuks saamiseni, väärtustades (mitte ainult sõnades) kõiki inimesi, keda laps oma teel kohtab. Õpetajaid lasteaedades, õpetajaid koolides, treenereid, huvialaringi õpetajaid, psühholooge – täielik nimekiri tuleks pikk. Need inimesed on ühiskonna eeskujud, laste eeskujud, keda neil võib hädasti vaja olla, kui kodus eeskujusid napib. Lasteaiad, huvialaringid, trennid peaksid olema kõikidele perekondadele kättesaadavad.

Loodetavasti on valitsus inimestele sõnapidamisel eeskujuks ning tuleb tagasi lubaduse juurde kehtestada huvialaringide toetus. Samuti on oluline mõista, et mitmekesisus haridussüsteemis (erakoolide areng) loob väärtust. Tegemist on investeeringuga meie tulevikku, et kümne-kahekümne aasta pärast näeksime järjest rohkem edukaid noori ja vähem ühiskonnale koormaks olevaid inimesi. Meid on liiga vähe, et mitte hoolida.

Sekkun edaspidigi

Ma ei ole muutunud, ma ei ole hirmunud. Vale ja ebaõigluse vastu astub mu pere ka tulevikus. Ka mu poeg ja tütar hakkavad seda tegema. Tundub, et õiglustunne ning soov turvalisema ühiskonna tekkeks on meis paljudes olemas. Vastukaaluks Priit Hõbemäele usun mina, et ühiskond on nüüd turvalisem. Kaabakad ei võitnud, inimesed on vaadanud enda sisse ja teavad, et vaid nemad saavad sõnade ja hoolimisega muuta ühiskonda paremaks. Sellest halvast kasvas välja suur võit. Nädal hiljem, samas kohas prügikasti ümber lükates, kõlaks viiesaja inimese viisakas tähelepanujuhtimine rumalale käitumisele.

Tänan inimesi, kes otsivad võimalusi minu ja minu perekonna toetamiseks. Õnneks saab meie perekond hästi hakkama, kuid meie igakuine toetus kuulub otsekorraldusmaksena SOS Lastekülale. SOS Lasteküla annab paljudele lastele seda, mida nad vajavad kõige rohkem – perekonna. Meie eesmärgiks peavad olema terved, targad ja empaatiavõimelised lapsed. Kes soovib aga veel rohkem ühiskonda panustada, siis lisajõu üle on õnnelikud kindlasti nii abipolitseinikud kui ka Kaitseliit.

PS! Reede öösel ei saanud mu viieaastane tütar magada, ta küsis küsimusi mu mälu kohta. Kas ikka mäletan, et mängisime koos Memory mängu paar päeva tagasi või mida tegime eelmisel nädalavahetusel. Pärast mõningat küsitlust, pikalt sõnu otsides, ütles ta: «Issi, sa oled kaotanud oma ilu». Eile sain lapsesuust kinnituse, et ilu on tagasi. Nii mu poeg kui mina paraneme ja saame sellest halvast õhtust üle. 

* Jaanuse perekonnanime toimetus autori palvel ei avalda.

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadTartuturvalisus
Samal teemal
brexit
Sisuturundus
Lubame topeltkodakondsuse?
Saada meile vihje!
Nägid midagi huvitavat? Saada meile kiri, video või pilt siit!
presidendiks pürgijate keeletest
Google küsib, presidendiks pürgija vastab
75 aastat juuniküüditamisest
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
PostimeesKõik
Elu24Kõik
MajandusKõik
SportKõik
TallinnKõik
NaineKõik
TarbijaKõik
MaailmKõik
ArvamusKõik
UudisedKõik
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE