Tänasel täiesti tavalisel neljapäeval astub Eestis asuvate arvuliselt 240 noortekeskuse uksest sisse vähemalt 25 000 noort inimest. Nad tulevad, et ühekoos tegutseda või lihtsalt koos olla – kogeda noorele otsivale loomusele vastavalt midagi uut, kirjutav Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse tegevjuht Heidi Paabort.
Neid noori ees ootav olme erineb paiguti palju. On kohti, kus noortekeskused paiknevad värskelt remonditud ruumides, kuid on sellises seisus ruume, mida hoitakse kodusena väheste vahenditega, vastavalt noorte ja noortekeskuste töötajate võimalustele. On ajalooliselt põneva taustaga majasid, aga ka pärandit kolhoosiajast. Noored olmele liigset tähelepanu ei pööra - noortekeskusesse ei tulda vaid maja, vahendite, toidu või teadmiste pärast. Või tegelikult, esimesed külastused võivad toimuda eelpool nimetatud põhjustel. Naasma jäädakse hea koduse tunde, ees ootavate noorsootöötajate ja huvitavate tegevuste nimel.
Noorsootöötaja tunneb kohalike noorte hingeelu. Nii selle uskumatult valusaid tahke kui intiimseid mõtteid. Ta kuulab teismeeas tüdrukute ja ka poiste hingesaladusi, (sala)armumisi, unistusi, lootusi ja mõtteid tulevikust. Noorsootöötaja teab sageli ka paratamatust, et on üks väheseid või suisa ainus täiskasvanud inimene, keda noor usaldada julgeb. Ometi paikneb noorte ümber tavaliselt terve hulk täiskasvanuid, alustades perekonnast kogukonnaliikmeteni. Noored aga tõdevad, et täiskasvanutel on tihti kas kiire või huvitab neid vaid teatud lõik noore elust.
Tuleb tõdeda, et paljude noorte jaoks asendavad noortekeskuses tegutsevad täiskasvanud, noorsootöötajad nii psühholoogi kui ka vahel välismaal töötavaid vanemaid. Noorsootöötajal on aega ja ta kuulab, vajadusel kuivatab pisarad ja otsib lahenduse. Noored leiavad siit inimese, kes ei hinda nende tegusid ega anna hinnanguid käitumisele. Noortekeskus on oluline tugi igale töötavale vanemale, sest vanemad teavad, et nende lapsed on turvalises keskkonnas.
Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse (Eesti ANK) poolt koordineeritud projekti «Riskilaste toetusprogrammi rakendamine läbi noortekeskuste» raames osales noortekeskuste töös umbes 20 000 erinevat noort, kes leiti ja kutsuti keskustesse ka näiteks mobiilse noorsootöötaja poolt. Huvitegevus, laagrid, erinevatel teemadel noorteüritused on vaid mõned toimunud tegevused pikas nimistus.
Noored peegeldavad ümbritsevat ühiskonda ühes selle valupunktidega. Noortekeskus on võimalus sekkuda kasvava põlvkonna tõekspidamise muutmiseks. Noorsootöötaja on omamoodi filter, käsn, mis imeb ühelt poolt sisse vajadused ja teisalt rakendab neid. Tundub, et noorsootöötaja on üks vähestest, kes võtab aega, et mõelda, kuidas võiks täiskasvanud noortele arendavat keskkonda pakkuda. On hea, et Eestis on kasutada toetusraha struktuuride loomiseks ja sekkumiseks.
«Riskilaste toetusprogrammi rakendamine läbi noortekeskuste» 2014. aastal alanud projekt, rahastatud Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) toetuste programmi »Riskilapsed ja -noored» avatud taotlusvoorus, on jõudmas lõpusirgele. Projekti rakendanud noorsootöötajad leiavad, et tasapisi täiskasvanuikka jõudma hakkavale Z-põlvkonnale tuleb läheneda varasemast teisiti. Ühelt poolt on Z-põlvkond kasvanud ühes tehnoloogia arenguga. Nende lapsepõlv ja teismeiga on täis tehnoloogilisi ahvatlevaid võimalusi, mille kasutamise kogemus puudub nii eelmisel, Y-põlvkonnal kui ka kogu inimkonnal üldse. Internetimaailma võimalustest võib targa lähenemise ning mõnikord suisa keelamiseta kergesti areneda haiglaslik nutisõltuvus. Z-põlvkonna puudustena kirjeldatakse pealiskaudsust ja kerglaselt vähest keskendumisvõimet. Ometi räägib noortekeskuste praktika muust.
Kui väikelapsed on peres üldjuhul hoitud ja armastatud, ilmastikukindlate rõivaste ja hinnaliste sünnipäevapidude ja ühise eksponeerimisega sotsiaalmeedias, siis teismeeas vanemate kontakt oma lastega sageli väheneb või suisa kaob. Ealisele mässumeelsusele ja omatahtsi tegutsemise soovile reageerivad vanemad paljudel juhtudel lubamise või suisa minnalaskmisega. Lihtsam on lapsel lasta talitada omasoodu, kui lisaks täiskasvanut vaevavatele argimuredele vaielda teismelises tärganud iseteadvusega. Suured ja tublid nad näiliselt tunduvadki - rõivad ja jalatsid tuleb soetada täiskasvanute osakonnast, hommikul lähevad iseseisvalt kooli ja hilisõhtul naasevad, millalgi ka õpivad ja vaatavad hilisööni ekraane.
Noortekeskused annavad lastele võimaluse koosolemiseks, näiteks söögitegemise õppimiseks, eeldused eluga toimetulekuks. Noortekeskus on turvaline ja seal on täiskasvanute tugi. See on omamoodi väike maailm, mis lubab proovida, katsetada, eksida ja seejärel uuesti proovida. Näiteks kokandusringis saab lisaks kõigele ka kõhu täis. Kuna sõpruskonda ei saa või ei tohi iga päev koju kutsuda, saadakse noorele eluliselt vajalik koosolemise ja ühiselt tegutsemise oskus noortekeskuses.
Kes ta siis on, see keskmine Eesti noorsootöötaja? Statistika nimetab teda 35-aastase pereinimesest eri- või kõrgharidusega naisterahvana, kes kasvatab kaht last. Selle ameti meessoost pidajad on umbes sama haruldased kui meesõpetajaid - neid on, kuid siiski vähem kui võiks. Noorsootöötaja töötab sageli õhtupoolikutel ja nädalavahetustel, sest hommikuti on lapsed koolis. Noorsootöötaja ameti pidaja kuulub kohaliku omavalitsuse hallatavate asutuste töötajate hulka, kelle töötasu jääb omavalitsuse otsustada.
Noortekeskuste ühine soov on anda noorele teadmine, et ta on siia alati oodatud. Siin on kõik külastajad võrdsed olenemata soost, vanusest, nahavärvist või õppeedukusest. Ja noorsootöötajal on alati aega ära kuulata. Vähemalt 25 000 igapäevaste osaluste hulgaga saavad Eestis uhkeldada ka koolid. Kooliharidus erinevalt noorsootöös osalemisest on aga kohustuslik. Noortekeskusest on saanud noorte jaoks loomulik arengukeskkond.
Lähiajal peaks teist korda valitsuse töölauale jõudma huvitegevuse kontseptsioon, milles riik asub lisaks kohalikele omavalitsustele toetama noortetööd. See oleks Eestis tegutsevale 240 noortekeskusele imeline võimalus jätkata noorte toetamist just nende huvidest lähtuvalt.
* Pealkiri on vastus ühel kohtumisel noorsootöötajale esitatud küsimusele