Armin Kõomägi: kes on Eesti peatreener? (2)

Armin Kõomägi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Armin Kõomägi
Armin Kõomägi Foto: Jaanus Lensment

Kujutlegem jalgpalliväljakut, kus ükskõik millise teise riigiga võtavad mõõtu Eesti valitsuse liikmed. Kes on sellisel juhul peatreener, küsib ärimees ja kirjanik Armin Kõomägi.

Seda arvamuslookest sunnib mind kirjutama kõhe tunne, millega viimasel ajal juba vaata et harjuma hakkan. See on ohtlik, see harjumine. Vähemalt mingis mõttes. Kujutame korraks ette jalgpalliväljakut, kus Eesti võtab mõõtu ükskõik millise teise riigiga. Lihtne, eks ole. Nüüd aga kujutlegem, et meie koondise liikmete asemel võitlevad poolehoidjate innukate pilkude all mitte sportlased, vaid valitsus. Keda me näeme? Kus on peaminister Rõivas? On ta väravas? Ei. On ta treener? Samuti mitte. On ta koondise peaarst? Vaevalt. Ta on koondise kapten. Ja kõik tema ministrid on koos temaga väljakul. Valige ise, kes on paremal tiival ja kes vasakul, kes mängib osavamalt peaga, kellele usaldatakse trahvilöögid jne. Kas väravasse sobib kindlamini kaitse- või rahandusminister.

Poolehoidjad on rahvas, selge see. Aga kus on president Ilves? Peatreener, pakute? Ent sellisel juhul on meil tegu peatreeneriga, keda mängijad suurt kuulama ei pea, sest nad ei allu peatreenerile. Peatreener võib väljaku ääres ükskõik kui uhket kõnet pidada või siis kurja nägu tehes kätega vehkida, see ei lähe mängijatele – meie valitsusele – korda. Selline on meie riigi juhtimissüsteem.

Kõik, kes on jalgpalli kasvõi korra näinud, teavad, et platsil käib väsimatu andmine, kus hingetõmbeks vaevalt aega jagub. Nii on ka meie valitsusega. Ministri pulss on pidevalt punases, ühest kriitilisest olukorrast tuleb kiirustada järgmise juurde. Meie valitsus on nagu kiirabi, tuletõrje ja politsei ühes isikus. Kiirreageerimisgrupp, kelle silmanurgas kihutavad nelja aasta pikkuse normaalaja sekundid.

Vähe sellest. Koondise särgis leemendavad väljakul ka kolme koalitsioonipartei esimehed. Kuidas saab kahte nii olulist ülesannet korraga teha – viia ellu riiklikku mänguplaani ja samal ajal juhtida oma koduparteid – ma ei tea. Emb kumb ülesanne kannatab. Kui pole tegu ülinimestega. Samas, piisab ühest pilgust partei esimeestele, et tõdeda, tegu on noorte energiliste meestega. Äkki jõuavadki?

Tulgem nüüd aga tagasi peatreeneri juurde. Kes on see, kes näeb, lisaks rahvale staadionil, suurt pilti? Kes märkab muudatusi vastase asetuses, kes leiab üles meie endi nõrgad kohad ja asendab need tugevamate tegijatega? Kes mõtleb välja eesmärgid, strateegia? Ning mitte ainult selleks konkreetseks mänguks, isegi mitte ainult käesolevaks hooajaks, vaid pikemalt. Millises liigas tahame mängida viie, kümne, kahekümne aasta pärast. On see üldse jalgpall, mis meile sobib?

Kogu austuse juures mängijate vastu pean tõdema, et need on küsimused, millele vastamist ei saa jätta platsil rabelevatele valitsuseliikmetele. Isegi FC Barcelonal, Manchester Unitedil või Müncheni Bayernil on peatreener. Peatreener, keda kuulavad mängijad ja kelle mänguplaani nad ellu viivad. Aga kes on meie peatreener?

Ma arvan, et sellisele banaalsele võrdlusele tuginedes joonistub ometi üsnagi selgelt välja tänase Eesti juhtimise puudujääk. Selge see, et kui sinu käes on pall ja sind piirab mitu vastast korraga, pole sul mahti mõelda muule kui kiire söödu andmisele. Peatreenerit on vaja. Kui selleks on president, tuleb talle anda vastavad õigused. Kui aga peaminister, siis tuleb ta väljakult ära tuua. Ta peab süvenema, lugema, mõtlema, analüüsima, nõu pidama, otsustama. Joosta pole vaja. Peaga juhti on vaja. Ja ma ei mõtle sellist, kes tsenderdused pea abil realiseerib. Ma mõtlen kedagi Paul Kerese sarnast, kummardunud mõtlikult staadioni kohale.  

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles