Täna kohtuvad Brüsselis Euroopa Ülemkogul riigipead ja valitsusjuhid Türgi peaministri Ahmet Davutoğluga, et arutada rändekriisi ohjeldamist. Euroopa Ülemkogu alaline eesistuja Donald Tusk pöördus reedel, 4. märtsil sellel osalejate poole: «Me sulgeme tee üle Lääne-Balkani, peamise marsruudi, mille kaudu voolas möödunud aasta jooksul Euroopa Liitu 880 000 ning selle aasta esimeste kuude jooksul 128 000 migranti.»
Need sõnad kõlavad väga otsusekindlalt ajal, kui Euroopa elab üle raskeimat migratsioonikriisi alates Teisest maailmasõjast ning mille jooksul pole Euroopa Liidu liidrid erilist otsustavust ega üksmeelt suutnud üles näidata. Kuid aeg kaob, lahendamata probleemid kuhjuvad ning Euroopa Liidu enda alused, muuhulgas Schengeni leping, on juba sattunud löögi alla. Sisepiiride taastamine tekitaks suure majandusliku, poliitilise ja sotsiaalse kahju, see ei tähenda ainult Euroopa Liidu kodanike liikumisvabaduse piiramist, vaid tooks endaga Euroopa majandusele ekspertide hinnangul kaasa kahju 7–18 miljardit eurot.
Euroopa Liidu SKT on umbes 13 triljonit eurot aastas ning esmapilgul ei näi eelpool mainitud summa korvamatu kahjuna, kuid need tagasilöögid tuleb kanda ettevõtjatel-tööandjatel mitte just kõige parimatel aegadel. Ainuüksi ELi majutusasutustele tähendaks selline areng miljardieurost kaotust.
Schengeni ruumi kadumine tabaks valusalt ka ligi 2 miljonit Euroopa Liidu kodanikku, kellel tuleb üle sisepiiride tööl käia, nende tööandjatele tooks see miljardeid eurosid kahju. Need tagajärjed tabaksid nii või teisiti valusalt ka meid, kes me oleme tegelikult Euroopa rändekriisist endast otseselt kõrvale jäänud.
Kolmanda Maailma migrantide sisse- ja läbivoolu all ägavad Euroopa riigid on asunud piire sulgema. Ja mitte ainult riigid. Baieri liidumaa valitsus on ähvardanud ise piiri sulgeda, kui seda ei tee Saksa föderaalvalitsus. NATO ülemjuhataja Euroopas kindral Philip Breedlove on aga hoiatanud, et kasvavalt agressiivne Venemaa on põgenikekriisi juba pööranud relvaks Euroopa vastu.
Selline on lühidalt tänase kohtumise taust. Saksamaa, keda toetavad selles küsimuses ka Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania jt, on otsustanud teha panuse Türgile, kellest tema geograafilise asendi tõttu on saanud rändekriisi võtmemängija. Et leida sellele leevendust, tuleb Euroopa Liidul läheneda Türgile ja leida viimasele positiivne stiimul. Türgi on edutult üritanud Euroopa Liitu astuda juba 1987. aastast, kuid on ebatõenäoline, et ta saab ELi liikmeks. Jutt saab käia rahalisest abist Türgile, võib-olla ka viisarežiimi leevendamisest, mida Ankara on pikalt oodanud. Kuid ajad on kriitilised ning lahendused saavad põhineda vaid ELi liikmesriikide omavahelisel ja nende partnerite tihedal koostööl.