Juhtkiri: «Z-põlvkonna maailmas» hakkame elama me kõik

Z-põlvkond – selle kummalise nimetuse taga pole tegelikult midagi muud kui meie oma lapsed, kes on sündinud 1990ndate keskpaigast kuni praeguseni. Aastaarve kõrvale jättes on sõnaseletus, et need on noored inimesed, kes on maast madalast harjunud nutiseadmete ja sotsiaalmeediaga. Esimesed neist hakkavad jõudma tööturule.

Sestap on igati mõistetav, miks Aare Targa advokaadibüroo ja Postimehe ühine konverents keskendus sel aastal just noorimale põlvkonnale – ««Generatsioon Z» programm». Kõiki konverentsiettekandeid saab nädalavahetusel vaadata ka postimees.ee-st. Tänase lehe lisas Arvamus ja Kultuur on aga ridamisi jutte, mis uue põlvkonna erinevusi ja sarnasusi vanematega võrreldes mitme nurga alt vaatlevad.

Tõsi, kasvavate põlvkondade eripära on visionäärideks pürgijad paljudel varasematelgi kümnenditel püüdnud ennustada. Kaugeltki mitte kõik ennustused pole ajaproovile vastu pidanud. Tagantjärele hinnates oskame öelda, et uute põlvkondade oletatavatest põnevatest eripärastest omadustest on tõeks osutunud vähesed. Põlvkonna efektid kipuvad tihtipeale segi minema sellega, mis üldiselt ongi noortele alati omane olnud. Tehnika haarab kaasa ju vanemaidki ning palju sellist, mis pealiskaudsel vaatlemisel omistatakse vaid noortele, haarab tegelikult suurt osa ühiskonnast. Ses mõttes ei tasu Z-generatsiooni määratlevaid aastaarve fetišeerida ega arvata, et kõik muutused, millest jutt, puudutavad vaid noori endid.

Ometi, vaatamata kõigile tuleviku ennustamise raskustele ja ka puudustele tagantjärele tarkuse silmis, on meil ennustamist väga vaja. Samamoodi nagu on tarvis ka teadmist ning üldistusigi, milline õigupoolest siis on nutiseadmete ja globaalse võrgustiku mõju inimesele. Muidugi ei ole veel ka selge, milline saab tegelikult olema uue robotiseerimislaine mõju maailma tööjaotusele ning sedakaudu tööturule. Jah, oskame juba üsna kindlalt öelda, et ilmselt kaob lähikümnenditel palju töökohti transpordis, sest sohvrite töö võtavad üle isesõitvad autod – need tehnoloogiad on juba olemas. Millised saavad aga olema uued töökohad? Osa ennustusi saame toetada näiteks ühiskonna vananemisele – ilmselt on tõesti vaja hoolitsejaid. Veelt üht-teist võime sirgjooneliselt tuletada sellest, mis on juba olemas, mida me juba teame. Ausaim vastus on aga, et me ei tea ette, milline on maailm 10 või 20 aasta pärast. See uus elu tuleb alles luua ning loomulikult on loojaks ka (!) uus põlvkond.

Pidagem aga meeles, et varasemad põlvkonnad ei koli õnneks kohe järgmisel aastal in corpore vanadekodusse. Kogu ühiskonnal on tarvis paindlikkust, loomingulisust, suutlikkust viljakaid ideid ära tunda ja neist kinni haarata. Siit ka küsimus: kas meie praegused institutsioonid, meie organisatsioonide kultuur ikka toetavad piisavalt loomingulisust, et muutuvas maailmas hakkama saada?