Postimees toob sel nädalalõpul lugejateni katkendeid Mart Laari uuest teosest «Rahvuse sünd». Raamatu autor keskendub üksikasjalikult 19. sajandil aset leidnud eestlaste rahvuslikule ärkamisele ehk ärkamisajale, püüdes seejuures kummutada müüte, mida sageli omistatakse sellele ajaperioodile.
Kuigi eelärkamisaja tegelased ei teinud tööd, et masse aktiviseerida, avaldas nende tegevus ometi ärkamisajale otsest mõju. Kõige tagajärjekamalt tegutsesid estofiilid neljal alal, kus saavutati otsustav murrang ning valmistati ärkamisajaks pind ette.
Esiteks ajalugu. Siin ei tegeletud mitte ainult lihtsalt selle uurimisega, vaid pandi paika alus, kuidas Eesti ajaloole läheneda. Selleks aluseks sai Merkeli sõnastatud sünekdohhiline printsiip ehk arusaamine muistsest kuldajastust ning sellele järgnenud pimeduse ajast. Seda järgisid kõik eelärkamisaja tegelased ning siit liikus see ärkamisaja tegelasteni. See printsiip jõuab Fahelmanni kaudu ka Jakobsonini, kelle kolm isamaa kõnet lähtuvadki sellest. Kuigi Hurda ja mõne teise tegelase tööd olid teaduslikult originaalsemad, ei saavutanud nad iial sellist mõjujõudu kui Jakobsoni omad. Ning alus selleks laoti eelärkamisajal.
Ajalooga oli tihedalt seotud rahvaluule uurimine. Ärkamisaja tegelased püstitasid teesi, et just sealt võib saada andmeid Eesti ajaloo kohta. Nad jätkasid eesotsas Jakob Hurdaga lihtsalt seda tööd. Eelärkamisaja suureks saavutuseks selles vallas oli eepose «Kalevipoeg» loomine. Kuigi selle levik oli aeglane, etenda see rahvuse sünnis ometi suurt rolli. Eelärkamisajal loodi ka Eesti kunstmütoloogia Vanemuise ja Koidu ning Hämarikuga, mis sulandus nii tugevalt rahvaluulesse, et seda hakati lausa ehtsaks pidama.
Rahvuse sünni mõttes mängisid väga olulist rolli saavutused keele valdkonnas. Eeläratajate sihiks oli eesti keele uurimise kõrval seda ka aktiivselt kujundada. Eelärkamisaja tegelased üritasid kirjakeelt normeerida ning viia sisse kõigile arusaadava «loomuliku» kirjaviisi. Üritati ületada lõhet Põhja-Eesti ning Lõuna-Eesti murrete vahel, pürgides selle poole, et kogu Eestis kasutataks ühesugust kirjakeelt. Suurt rolli etendas selles Kuusalu kirikuõpetaja Ahrensi töö. Üritades ühtlustada kirikukeelt talurahva räägitava keelega andis ta 1843. aastal välja oma «Eesti keele grammatika». 1853. aastal tegi ta ka ettepaneku üle minna uuele kirjaviisile. Läks vaid veidi alla 20 aasta, kui kogu Eesti oligi seda teinud, nii et inimesed hakkasid ühtmoodi aru saama, mida kusagil kirjutati. Kirjaviisi ühtlustamine aitas kaasa suhtlemisele ning seega rahvuse tekkele.
Neljandaks eelärkamisaja teeneks ärkamisajale oli rahvusideoloogia paika panemine. See puudutas eriti põhjendusi, miks eestlastel on õigus olemas olla ning miks nende ümberrahvustamine on halb. Eriti paistsid silma kaks meest, nimelt Rosenplänter ja Ulmann, kes tuginesid seejuures Herberile. Ärkamisaja tegelased võtsid nende põhjendused üle ning paiskasid uuesti kasutusse. Midagi uut ja originaalset neile ei lisatud, välja arvatud Jakob Hurda kuulus tees «Me peame saama suureks kultuurilt».
Ärkamisaeg ei lisanud eelärkamisajal tehtule midagi eriti originaalset. Suures osas oli tegemist kopeerimise ning varasema jätkamisega. Siit tulenebki see, et ärkamisaja tegelased hakkasid sedavõrd intensiivselt eelärkamisaja pärandit uurima.
Endine Eesti Vabariigi peaminister ja ajaloolane Mart Laar esitleb oma uut raamatut «Rahvuse sünd» 9. märtsil kell 17 Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Autorit usutleb ERMi direktor Tõnis Lukas.
Nii nagu raamatu pealkirigi viitab, saab lugeja olla tunnistajaks ühe rahvuse sünnihetkele. Raamatu autor keskendub üksikasjalikult 19. sajandil aset leidnud eestlaste rahvuslikule ärkamisele ehk ärkamisajale, püüdes seejuures kummutada müüte, mida sageli omistatakse sellele ajaperioodile. Ühelt poolt kinnitatakse, et eestlaste rahvuslik ärkamine oli justkui iseenesest mõistetav, mistõttu pole siin midagi uurida. Teised jällegi väidavad, et eestlaste ärkamisaeg oli midagi täiesti erakordset. Mart Laar ei nõustu kummagi seisukohaga, vaid asub neid ajaloo ähmaseid piire selgemalt mõtestama.
Mart Laar ütleb: Maailmas 19. ning 20. aastasajal toimunut vaadeldes võime uhked olla, et me kuulume väheste rahvaste hulka, kes suutsid alles jääda ja lisaks end rahvusriigina maksma panna. Enamikul nii hästi ei läinud ning paljud neist on ajaloo näitelavalt juba lahkunud. Meie oleme aga alles ja ei kavatsegi öösse kaduda.
Poleks aga õige väita, et omariiklust kätte võites sai rahvus lõplikult valmis. Vahest ei saagi ta kunagi valmis. Rahvuslik liikumine käib edasi. Iga uus põlvkond või ajastu lisavad rahvusele uus värve. Võimalik, et just seetõttu on peagi 100 aasta vanuseks saav Eesti riik endiselt noor ja särtsakas. Eesti ei tohigi seisma jääda, vaid peab pidevalt muutudes iseendaks jääma ja tulevikku teed otsima.
Raamatu toimetajad: Tuuli Kaalep, Karin Kastehein, Toivo Sikka.
Küljendus: Tuuli Kaalep
Kaanekujundus: Jane Liiv
Endine Eesti Vabariigi peaminister ja ajaloolane Mart Laar esitleb 9. märtsil kell 17 Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes oma uhiuut ajalooraamatut «Rahvuse sünd». Autorit usutleb ERMi direktor Tõnis Lukas.