Veebikommentaarid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastukaja artiklitele «On meil pruudi- või peiupõud?» (Kaire Uusen, PM 1.03) ja «Seks ja Tallinn» (Dagmar Lamp, PM 2.03)
Küsimus pole tõesti selles, kellest meil puudus on. Küsimus on aste olemuslikum – inimesed lihtsalt ei tea, mis on armastus. Ja mis vastavalt ei ole armastus. Armastust asendab meie inimeste teadvuses illusioon armastusest. Nii ei osatagi seda suurt kunsti – armastamist. Ja seeläbi ka liidud, mis peaksid armastusel püsima, lagunevad ja jätavad endast inimestesse valusad haavad ja purustatud elud. Ja lapsed, kes peavad nende perekonna varemete vahel üles kasvama ega oska seepärast oma tulevikus ka ise midagi arukat ja kestvat luua.
Harri Kingo
Harri on sõiduvees! Üks eesti mees armastanud oma naist isegi niipalju, et oleks seda talle peaaegu öelnud.
Jaak Isotamm
Mida see armastus siin nüüd pilli puhub? Kui ikka kukud armastama, siis pole ju põuda kusagil.
Ivo Särak
Armastus on ajutine hullumeelsuse hoog, mis on edukalt ravitav abieluga.
Indrek Kuldkepp
Sa räägid pigem armumisest.
Arle Kõrkjas
Armastus on ebastabiilne ülemikuprotsess stabiilsest seisundist «veel ei armasta» stabiilsesse seisundisse «enam ei armasta». (G. Naan)
Neeme Danziger
Puudus on headest pruutidest ja peigmeestest. Viletsaid pruute ja peigmehi jätkub ja jääb ülegi. Neid aga ei taheta.
Lembit Soolo
Eesti naised ajavad oma mehed hauda. Eesti mees töötab end surnuks, et niru palgaga pere ära toita ja mõne naise eri vajadusi rahuldada. Saksamaal oli pärast suure sõja lõppu ka meeste puudus – paavst lubas 30 aastaks kahe naise pidamist. Eestis aitaks islami kehtestamine ning 20 aasta pärast on eestlasi mitte enam 700 000, vaid 1,5 miljonit, aga noh hell unistus mul.
Enno Randoja
Mõttetu ja üles vahutatud teema. Viimati kui ma peol käisin, oli seal naisi-mehi suht võrdselt. Hädakisa on tekkinud hoopis sellest, tsiteerides Imre Rammulit, et «30ndates meeste seksuaalsus langeb veidi». Ehk maakeeli ümber seletades: 30-aastane mees ei ole enam hormoone täis valgunud peaga, sperma silmanägemist takistamas, arutult ringi tormav tõupull, kes jagab kõigile naistele arutult komplimente, räägib ja mida tahetakse kuulda, kuulab andunult ükskõik mis teksti naine suust välja ajab ja hüppab voodisse igaühega, kes «annab», ja avastab alles hommikul, kellega oli tegu. Kui naine harjub sellise käitumisega ära, siis võibolla tõesti on tal ebarealistlikud ootused kasvõi näiteks selle tähelepanu osas, mida ta on harjunud saama. Mulle tundub, et 30ndates eluaastates toimub suhtlus rohkem võrdsematel alustel ja inimesed peavad endast ja teistest rohkem lugu.
Imre Malva
Minul ei ole aimugi, kuidas neid naisi leidma peaks. Kuigi valdav enamus kolleegidest on naisterahvad, ei hakkaks ma kunagi kolleegi välja kutsuma. See oleks ahistamine ja kriminaalkorras karistatav. Ööklubides ei ole aega käia ning Tinderi vms ei kasutaks elu sees – Eesti on väga väike maa, mis siis, kui mõni klient peaks nägema? Saan aru, et kui ikka jube kohutav häda käes, siis ühte eelnevat ilmselt teeks, aga ju siis ei ole tegelikkuses nii häda.
Armand Sukles