Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jaanis Prii: merekultuur elab purjede kadumise kiuste edasi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jaanis Prii | FOTO: Erakogu.

Ühele on merekultuur Pärnu rand, teisele Tallinki Soome laev, kolmandale Lennusadama meremuuseum ja neljandale kauge rannaküla oma suitsulesta ja adrulõhnaga.

Kultuur ongi mitmetahuline – luule elab parsil, lingvistika metsas ja teater pöördlaval. Selle kõrval on aineline kultuur, milles elame iga päev. Ajas kaugele vaadates tajume suuremaid innovatsioone. Ader tegi rändavast jahimehest paikse põlluharija, ratas tõi rannakülast soolaräimed metsatallu ja viis randa punutud korvid. Soojusjõumasin vabastas inimese raskest käsitööst, ja lõpuks muutsid ohjatud elektronid talveõhtud valgeks ja võngutasid lauale arvuti ja taskusse nutitelefoni.

Nende murdeliste leiutiste kõrvale peab paigutama veel kaks inimajaloo suurimat innovatsiooni – paadi ja purje. Teeme tänaseks peategelaseks purje. Purjele võlgneme maailma avastamise, eurooplase uutele mandritele asumise ja suures osas kogu kaubanduse üldse. Enne purje sai inimene enda ja oma maise vara liigutamisel loota vaid lihaserammule – enda või koduloomade jalgadele. Puri avas maailma. Ja nagu iga innovatsioon, on ka puri ise arenev nähtus.

Esialgu puhus tuul ja lükkas paati. Suured laudaukse tüüpi purjed nõudsid meresõitjalt kannatust – kui tuul oli vastu, tuli istuda sadamas. Nii veetav kaup oli kallis ja pidi olema kauakestev. Kõne alla tuli vedada kalevit, soolaheeringat, karusnahka, lina, metalli, vaha, alkoholi. Kõike, mis kohe hapuks ja mädanema ei läinud.

Sellised purjed viisid Kolumbuse Ameerikasse. Laudaustest rääkides peab siiski asja täpsustama. Juba viikingilaevad, kõik nelinurksed raapurjed üldse, võisid õigesti trimmitult, kui nad hästi lamedaks tõmmata, sõita ka veidi vastutuult. Üldiselt jäi nende võimeks umbes 60 kraadi vastu tuult. Puri on tuules nagu lennukitiib, mida sellesse puhuv tuul õiges kujus hoiab. Selline purjelaev võib sõita mingi nurga all ka vastu tuult. Päris otse vastutuult ei sõida ükski purjepaat, aga parimad võistluspurjekad suudavad tänapäeval sõita kuni 20 kraadi tuulele vastu.

Aja jooksul muutusid laevad kiiremaks. Ligi 150 aastat tagasi, purjelaevade hiilgeaegadel sõitsid need Austraaliast Euroopasse vähem kui saja päevaga. Sisuliselt oli mis tahes punkt maailmas selles ajaraamis kättesaadav. Kui Kolumbuse lipulaeva võis võrrelda haagisveokiga, siis need kiired laevad, klipperid kaalusid kuni 3000 tonni. Loomulikult ei tarbinud need iludused grammigi naftat. Meeste töö oli aga ränkraske. Kogu maailma kaubandus toimus nende mastide ja raade najal, mis purjesid hoidsid.

Meretransport on valdav ka tänapäeval. Merevedu on üks ökonoomsemaid transpordiliike. Väike sõiduauto kaalub umbes tonni. IMO (Rahvusvaheline Merendusorganisatsioon) on toonud võrdluseks, et suurel, üle 40-tonnisel veokil on CO2 emissioon 40 g tonnkilomeetri kohta, kaubalaeval 7,9, tankeril 5,9 ja ülisuurel konteinerlaeval 3 g tonnkilomeetrile.

Kuigi laevad on nüüd rauast, sõidavad nad ikka samu mereteid, mida nende tõrvalõhnalised esiemad. Just esiemad, sest teadupoolest on laev juba oma kehakumeruste poolest naissoost. Ja ehtida armastavad nad end ka. Kui vanema aja naised ja laevad uhkeldasid valgete põllede ja purjedega, siis moodsal ajal on kombeks kehailu rohkem paljastada. Nii ruulivad nüüd jumekas värv ja paljad, vaid vahel lipuehtes raad.

Ikka hääd merekultuuri aastat!


Jaanis Prii on purjetaja, Saaremaa Merispordi Seltsi juhatuse liige, Tallinna Tehnikaülikooli Kuressaare kolledži väikelaevaehituse kompetentsikeskuse turundus- ja kommunikatsioonijuht.

Tagasi üles