David Cameroni hoolimatu õnnemäng Brexiti referendumiga seab ohtu minu kodumaa tuleviku, kirjutab ajakirjanik Edward Lucas BNSi kolumnis.
Edward Lucase kolumn: Brexit. Mis on kaalul ja kuidas võita (7)
/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
1. märts 2016, 12:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mind ärritab ka Euroopa Liitu jäämise pooldajate valelik ja hale toon. Valelikkus seisneb suure teema – kas meie tulevik on mitmepoolsetes rahvusvahelistes reeglitel põhinevates organisatsioonides või mitte – ühte patta panemises väiksega: kas peaministri kokkulepe Suubritannia liikmesustingimuste muutmiseks ELis muudab midagi põhimõtteliselt.
Teesklemine, et liikmesustingimuste muutmise kokkulepe loeb, lisab argumendile ebaaususe kihi. Valijad tunnevad juba praegu, et neile valetatakse üpris palju.
On selge, et ei muuda. Kui ELi jäämine on meie jaoks põhimõtteliselt õige, ei oma tähtsust pisiasjad, nagu mõned muudatused meie suhtes eurotsooniga või riiki külastavatele ELi kodanikele laienevate maksusoodustuste detailid. Teesklemine, et liikmesustingimuste muutmise kokkulepe loeb, lisab argumendile ebaaususe kihi. Valijad tunnevad juba praegu, et neile valetatakse üpris palju. See suurendab nende ärritust veelgi.
Samuti ei ole hirmutamine parim viis võita. Liitu jäämise pooldajate peamine sõnum on, et EList lahkumine oleks sedavõrd järsk muutus, mille tõttu kannataksid inimeste töökohad ja sissetulek. See töötab mingi piirini, ent valijatele ei meeldi negatiivsus, eriti liialdatud kujul. Hirmutamine saadab sõnumi, et Suurbritannia on nõrk ja hukule määratud ning EL on selle ainus lootus. See on rumalus. Me oleme suur riik paljude tugevustega. Me jääme ellu ka ise põhjustatud Brexiti haava kiuste.
Positiivne sõnum
Me peaksime referendumil lahingu andma positiivse sõnumiga: Suurbritannia peaks olema üks ELi juhtriike ja kui me jääme liikmeks, on meil kõik võimalused Cameroni kosmeetiliste reformide asemel tegelike reformide saavutamiseks.
ELis pilgati Briti lähenemist varem kui «anglosaksilikku» (see oli ebatäpne ja solvav). ELis domineeris aastakümneid Prantsuse mõtlemine: riik tegeleb jõulise maksustamise, subsideerimise, suunamise ja kontrollimisega. See ei toiminud kuigi hästi ja on nüüd moest läinud. Enamik Euroopa riike toetab praegu liberaliseerimist, avatust ja konkurentsivõimet. Eriti nähtav on see uuemates liikmesriikides kontinendi põhja- ja idaosas. Kogu Euroopal on Suurbritannialt õppida selle dünaamilisest majandusest, küllaltki õhukesest ja ausast riigiaparaadist ning edukast immigrantide lõimimisest.
EL on juba muutumas selliselt, mis peaks meile heameelt tegema. Kolmas energiapakett on turu liberaliseerimise triumf, mis on tõsiselt häirinud Gazpromi korrumpeerunud ja turgu kuritarvitavat ärimudelit. Komisjon on alustanud ülearuste regulatsioonide tihniku kärpimist.
Ees seisab siiski veel palju tööd, eriti ühisturu laiendamises digitaalkaubanduse ja -teenuste valdkondadesse. Teine suur suutäis on transatlantiline vabakaubanduslepe (TTIP), mis vähendab Atlandi ookeani mõlemal kaldal tollitariife, kehtestab ühised standardid, loob töökohti ja turgutab majanduskasvu.
Plussid ulatuvad majandusest kaugemale
Suurbritannial on kõigist kolmest palju võita. Siiski oleme viimastel aastatel eestvedamise asemel jäänud kõrvaltvaatajaks olukorras, kus meil on viimaks tegelikke liitlasi.
ELi liikmesuse plussid ulatuvad majandusest kaugemale. Idee riikidest, kes lahendavad probleeme koos, oma suveräänsust vabatahtlikult kitsendades, on üllas. Riikliku isekuse, eneseupitamise ja lühiajalise kasu ohjeldamisel laiema, pikaajalisema eesmärgi nimel on moraalne väärtus. See põhimõte on langenud demagoogitsejate rünnaku alla, kes võimendavad riigi (või veel halvem, etnose) tähtsust ja halvustavad samal ajal välismaalasi, pidades neid ohuks.
Mulle ei meeldi referendumid: nad õõnestavad parlamentaarset demokraatiat, mis on üks Suurbritannia hiilgavamaid omadusi.
Otsustav «jah» Euroopa Liitu jäämisele kujutaks endast sellise maailmanägemuse rõhutatud tagasilükkamist. Samuti annaks see meile hüppelaua, mis võiks lennutada meid tagasi Euroopa diplomaatia keskmesse, kust me poleks tohtinud kunagi lahkuda.
Mulle ei meeldi referendumid: nad õõnestavad parlamentaarset demokraatiat, mis on üks Suurbritannia hiilgavamaid omadusi. Praegu me referendumist siiski ei pääse. Ma tahan võita ning teha seda õigete argumentidega.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.