Aastaid tehnikaülikoolis filosoofiat õpetades ei kerkinud kordagi mu pähe kahtlust selle tegevuse mõttekuses. Humanitaarist kummitusena püüdsin teisiti ja täiendavalt sisustada seda ebamäärast ruumi tulevastes inseneripeades, mida risti-rästi läbivad reaalaineist ülesehitatud konstruktsioonid.
Tihkest, selgepiirilisest, selgeksõpitavast sõrestikust välja meelitamine ning täpselt paikapanemata mõistete ja võimalike lahenduste paljuse juurde juhatamine nõudis tihtipeale ebakonventsionaalseid ehmatamistehnikaid ja intellektuaalset meelelahutust.
Tagasisidele toetudes usun, et need mõtteavantüürid kandsid ka mõningast vilja, sel lihtsal põhjusel, et valmidus ja vajadus omapoolseiks mõttearendusiks ja kriitiliseks argumentatsiooniks olid noortes andekates peades olemas.
Kui tehnikatudengeile valmistas veidi raskusi filosoofia ähmaste piirjoontega põldudele maandumine ja mulle nende kohalemeelitamine, siis mitmetel kolleegidel-humanitaaridel mu koduülikoolis oli sama raske mõista, mis mõttes on tehnikaülikool ülikool või miks on kütte ja elektri asjus vaja kõrgharidust.
Eks ta ole, kaugest metsatukast või kõrge tara tagant segaseid hääli kuuldes pole lihtne aru saada, kas või millest seal keegi räägib, on see olend meiesarnane või teisest liigist, elab ta onnis või põõsa all.
Samal ajal, 2000ndate esimeses pooles puhkesid meie ajalehtede veergudel vihased vaidlused teadustulemuste mõõtmise, aga iseäranis humanitaarteadlaste töö tulemuslikkuse üle.
Veidi lihtsustavalt võib tollase lähteolukorra kokku võtta niimoodi, et ISI tsiteerimisindeksile tuginedes olid teadusmaastikku korraldavad reaalteadlased jõudnud šokeeriva tõsiasja jälile: enamik meie humanitaare ei teegi teadust, neil napib või pole üldse rahvusvahelisi publikatsioone.
Ei ole nende ajakirju küllalt indekseeritud ega artikleid tsiteeritud. Teadlasiks maskeerunud humanitaarid paljastati kui logardid ja simulandid, kelle segane kisa pimedast metsatukast tekitas hirmu ja põlgust.
Humanitaarid, kes metsast lagedale tulid, tundusidki imelikud: väitsid kangekaelselt, et ka eestikeelsed väljaanded sisaldavad kõrgtasemel teadust. Sellegipoolest jagati teadusfondi napist rahapajast lahjat leent ka soovi avaldanud humanitaaridele, erialade kaupa, teatud protsentarvutuse alusel, välisekspertiisita ja erialadeülese pingereata. Et kõik siiski elus püsiks. Omas ajas mõistlik poliitika.
Aega läks ja mõned seisukohad pehmenesid. Tuli mõistmine, et kõigile ühe puuga panna pole siiski õige. Eestikeelse teaduse tunnustamine läks visalt, aga tasapisi taganeti kontseptsioonist, mille järgi teadus saab olla üksnes rahvusvaheline, rahvusvahelistes väljaannetes ja rahvusvahelises keeles.
Põhjalikum analüüs termini «teadus» kasutusviiside kohta neis kontekstides jäi küll tegemata. Igatahes tsiteeringuid humanitaaride tekstide puhul enam kokku lugema ei hakatud ning saadi aru, et ISI ei ole nende publikatsioonide hindamisel kaugeltki mitte küllaldane vahend.
Humanitaarid ei tammunud paigal, nad arenesid, olude sunnil. Olles harjunud individuaalselt lugema, mõtlema ja kirjutama, õppisid nad nüüd kollektiivselt teadust tegema. Seda küll rohkem vormiliselt kui sisuliselt. Nad õppisid moodustama väiksemaid ja suuremaid uurimisrühmasid ja oma tegevuse rahastamiseks vajalikke projekte kirjutama.
Nad õppisid tekitama muljet, et rühma liikmetel on ühine uurimisobjekt või sisuliselt lähedalt seotud, kokkukuuluvad uurimisobjektid ning et igaühel on täita spetsiifilised ülesanded kollektiivses uurimuses. Nad õppisid väljenduma bürokraatia keeles, mis võimaldas ühendada ühendamatut. Nad õppisid konkureerima, raha taotlema ja mitte saama, uuesti taotlema.
Nad õppisid tegema eelretsenseerimist ja moodustama rahvusvahelisi toimetuskolleegiume, et tagada oma ajakirjadele teadusstaatus. Nad harjusid kuulama «teadusülikooli» retoorikat, mille pahupooleks on õpetamise alaväärtustamine, kohati alavääristamine. Nad õppisid jäljendama reaalteaduslikku tegevust neis aspektides, kus seda oli võimalik ja vaja jäljendada.
Kuid neli-viis ajaloolast või kirjandusteadlast eraldi laudade taga ei anna kokku uurimisrühma laboris või observatooriumis. Tihtipeale uuritakse iga laua taga ise asja ja need ise asjad traageldatakse kokku vaid bürokraatlikes metatekstides, mitte publikatsioonides. Kindlasti leidub ka humanitaarteadustes valdkondi, kus uurimine ja publitseerimine toimubki kollektiivselt ja on nõnda toimunud aastakümneid, aga need on vähemuses.
Humanitaarteaduslik tegevus on laias laastus, sisuliselt ja olemuslikult pigem individuaalne kui kollektiivne. Täiesti loomulik ja normaalne on individuaalselt lugeda asjassepuutuvat kirjandust, analüüsida selles sisalduvaid probleeme ja kirjutada erialaseid tekste, milles vaidlustatakse teiste isikute väljendatud seisukohti. Igal oma põllulapp künda. Mõni küünik võib siit järeldada, et humanitaaride kollektiviseerimine on olnud vägivaldne protsess, teaduskolhooside loomine. Põllud, karjamaad ja lehmad on nüüd ühised.
Nii või teisiti on neil suundumusil olnud positiivseid tulemusi. Kui humanitaare õhutatakse ka (aga mitte üksnes) võõrkeeltes ja välismaal publitseerima, siis säärast panustamist rahvusvahelisse humanitaarteadusse saab ju iseenesest vaid tervitada.
Vastavat statistikat ei ole käepärast, aga oletan, et viimase kümnendi jooksul on see panustamine märgatavalt kasvanud. Halba pole selleski, kui ühiste teemade alla koondumine toob kokku inimesi meilt ja mujalt, kelle uurimisteemad ongi lähedased.
See ei muuda humanitaarteaduse individualistlikku loomust, aga vähemalt saab kohapeal kellegagi oma uurimuse küsimusi sisuliselt arutada. Ja lõpuks on selge, et mingitel alustel tuleb see teadusraha laiali jagada. Individuaalgrantide võimalikkuse ja vajalikkuse üle võiks veel siiski diskuteerida.
Viimasel ajal kogub tuure hoopis «rahvusteaduste» ja «rahvusülikooli» retoorika, mis suunab rahavoogusid mitmetele humanitaarerialadele. Selle tänuväärse ürituse taustal tasuks mõelda ka nende humanitaaride peale, kelle uurimisvaldkond ja -tegevus ei ole rahvuslik, vaid pigem rahvusvaheline.
Nüüd aga elust ETISes, Eesti Teadusinfosüsteemis. Selle võrdlemisi värske monstrumi vastu on humanitaarid juba nii palju kisa tõstnud, et raskematel hetkedel tunnen kiusatust kaaskurvastada, aga kergematel tahaks end sest oigamisest distantseerida. Pärast mõneaastast toimlemist süsteemis täheldan oma teadlaseteadvuses struktuurseid muutusi.
Mu teadvus on ETISe järgi struktureeritud. Iseäranis seda imelist publikatsioonide klassifikatsiooni kannan endas kogu aeg, tahes-tahtmata. Ilmselgelt suunab see klassifikatsioon mu uurimis- ja kirjutamistegevust.
Mõtlemise lähtekohaks on kujunemas kaalutlus, kus ja mida annaks publitseerida. Madalates kategooriates avaldada pole mõtet, see on raiskamine. Eesti keeles publitseerida on mõtet üksnes nendes väljaannetes, mis on formaalses plaanis «rahvusvahelised».
Kummaline, veidi hirmutav on see mehhaniseeritus, pidev viibimine monstrumi sisemuses. Kummitusena masinas. Mu võimalused seda keskkonda enda järgi seada, süsteemiga dialoogi astuda ning vajadusel süsteemi ja enda vahele piiri tõmmata on napid. Muidugi, ETISt haldavad inimesed, ent publikatsiooni sisestaja jaoks on nad nähtamatud ja nemadki on virtuaalseid voolikuid või juhtmeid pidi masina küljes.
Humanitaarid ikka protesteerivad, kuid üldiselt on nad ETISega kohanenud. Süsteemil on oma nõrgad kohad, mida on õpitud ära kasutama. On kujunenud uued ETISe-põhised strateegiad, kuidas oma järjekordne ametiperiood niimoodi läbida, et tulemused oleks kirjas ja ühtlasi jääks üle aega mõistlikumas tempos lugeda, mõelda ja kirjutada, nagu ennevanasti.
Mõnegi asja on ETIS teinud lihtsamaks. Meenutage aegu, kui taotlused ja aruanded tuli esitada paberkandjal. ETISel on «mälu», mis võimaldab kord sisestatud infot korduvalt kasutada. Tegelikult hulk voorusi.
Humanitaarid saavad ka masinas hakkama, jäävad endaks, olgugi et nende mõtlemises toimub kummalisi nihkeid.