Süüria relvarahu sõlmimise järel vahendasid ajakirjanikud oma nimetuks jääda soovinud diplomaatidest allikate sõnu klišeega: see lepe pole väärt paberit, millele ta kirjutati. On tarvis optimistlikku meelelaadi ja üksiti head fantaasiat uskumaks, et peaaegu viis aastat kestnud sõja lõpp on käeulatuses. Leevendus võib-olla küll.
Hea märgina võib muidugi võtta relvarahust kinnipidamist jälgima kutsutud rahvusvahelise töörühma ning Venemaa, Ameerika Ühendriikide ja ÜRO eilseid sõnu, et üldjoontes on relvarahu tulemuslik. Samas on töörühma tegevust kohapeal piiratud ning osalised süüdistavad üksteist rikkumistes. Tähtis mõõdupuu saab olema see, kas on võimalik kohale toimetada humanitaarabi ning kas lõppevad õhu- ja muud rünnakud tsiviilelanikkonna vastu.
Ent isegi kui relvarahu kokkulepitud ulatuses peaks, jäävad ometi alles ISIS ja Al-Qaeda kohalik haru Jabhat an-Nusra, kellega käib võitlus edasi. Kuna seis maastikul on segane ja mängijaid palju, on Assadi režiimil ning teda toetaval Venemaal ja Iraanil võimalik varjutada oma rünnakuid mõõduka opositsiooni vastu väidetega, et rünnati või vähemalt taheti rünnata just äärmusrühmitusi. Seda oleme näinud sügisest peale ning ka relvarahu sõlmimise ja kehtima hakkamise vahele jäänud päevadel. Nüüdki on ebaselge, kelle vastu olid suunatud Venemaa õhurünnakud sel nädalavahetusel.
Kui loodame lõppu humanitaarkatastroofile ja inimeste pagemisele Süüriast, siis tasub meenutada, millest Süüria kodusõda üldse alguse sai. See oli vastuhakk diktaator Bashar al-Assadile. See diktaator otsustas protestid jõuga maha suruda ning sellest peale on Süürias hukkunud üle veerandi miljoni inimese. 2013. aastal astus ta oma elanike vastu mürkgaasi kasutades üle Barack Obama seatud punase joone, ent seegi samm jäi karistuseta. Miljonid inimesed on pagenud naaberriikidesse ning selge vähemus neist on jõudnud Euroopasse. Meie siin oleme oma mätta otsast juba harjunud juhtunut nimetama pagulaskriisiks. Moraal on aga selles, et al-Assadi edu Süüria territooriumi tagasivõtmisel vaevalt et peatab inimeste pagemise ning on vähe usutav, et juba pagenud süürlased nüüd särasilmselt al-Assadi võimu alla tagasi läheks. Pagulaslaagrid jäävad püsima pikkadeks aegadeks ning ilmselgelt ei kao ka inimeste tahtmine pürgida Euroopasse.
Lihtsamaks ei tee püsiva lahenduse leidmist ka Türgi vastasseis Süüria kurdidega. Just viimased on aastate vältel kõige tublimalt vastu seisnud ISISe edasitungile. Nad on saanud läänelt toetust, ent sellest ilma jäänuna pöördunud nüüd Venemaa poole. Juba kõnelevadki nad maailmaga oma hiljuti avatud Moskva esinduse kaudu.
Püsivalt rahulikust Süüriast ollakse veel väga kaugel ning kui see ometi ükskord saabub, siis vaevalt vastab tulemus araabia kevade aegsetele unelmatele demokraatlikust korrast.