Ettepanek muuta praegune Eesti rahva traagilisele ajaloole keskenduv okupatsioonide muuseum noorte seas populaarsemaks, laiendades tema kandepinda, on iseenesest tervitatav. Kindlasti ei tohiks see aga toimuda muuseumi sõnumi ähmastumise või sisu pehmendamise arvel, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam (IRL).
Okupatsioonide muuseumis on jäädvustatud kümnete aastate jooksul toime pandud inimsusevastased kuriteod. Nende kuritegude lugematud ohvrid väärivad tingimusteta respekti. Seega ei peaks muuseum kujunema selleks paigaks, kuhu noored tulevad mõnusalt aega veetma.
Muuseumi nime muutmise soov on mõistetav, lühemat nime on samale muuseumile otsitud ka varem ning sõna «vabamu» on iseenesest ilus. Kuid muuseumi nimetus peab esmajoones edastama sisu – okupatsioonide kuritegelikkust ja vabadusvõitlust.
Tänapäeval on mitmel pool levimas arusaam, nagu ei tohiks noori jubedate sündmustega traumeerida. See on silmakirjalik, kuivõrd keegi pole tõsiselt mures, et noori maast madalast harjutatakse ja lõpuks tuimestatakse vägivalla ja tapmise propageerimisega nii uudistes kui filmides ja internetis.
Lähimineviku uskumatute koleduste teadvustamine on pigem vaktsiin, mis motiveerib kodanikke vabaduse ja inimväärikuse eest päev-päevalt seisma ning vajaduse korral seda kaitsma.
Lähimineviku uskumatute koleduste teadvustamine on pigem vaktsiin, mis motiveerib kodanikke vabaduse ja inimväärikuse eest päev-päevalt seisma ning vajaduse korral seda kaitsma. Vabadus pole enesestmõistetav ega mugav võimalus teha kõike, mis meeldib, tundmata vastutust selle säilitamise eest. Fookuse kõrvalejuhtimine vabaduse hapruselt tekitab illusoorse kindlustunde, mis suurendab vabaduse kaotamise riski.
Muide, holokaustimuuseumid kogu maailmas ei ole oma nime muutnud ega kavatsegi seda teha. Washingtonis on holokaustimuuseumi külastamine kooliprogrammi osa, muuseumis näidatakse mineviku traagilisi sündmusi just nii jubedatena, nagu need aset leidsid.
Muutes okupatsioonide muuseumi fookust, võtaksime kümnetelt tuhandetelt inimsusevastaste kuritegude ohvritelt viimase, mida nende mälestuse jäädvustamise heaks võib teha. Kui noorem põlvkond õpib hoiduma mineviku kuritegudele silma vaatamast, on see alavääristav ohvritele ning ohuks tulevikule.
Riigikogu avaldus okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestis (18. juunist 2002) määratleb okupatsioonirežiimid kuritegelike ja inimsusevastastena ning loetleb nende kuritegude eest vastutajad. See avaldus peaks olema muuseumi loomise ja tegutsemise aluseks. Ühtlasi peaks ta olema igas koolis õpilaste vaateväljas ja käeulatuses, kuivõrd kõrgeima võimukandja seisukoht annab orientiiri meie suhtumises okupatsioonidesse ja eesti rahva ajalukku.
Idee noori kaasa tõmmata on tunnustust väärt. Usun, et noor ja energiline muusemi juhataja teeb seda kõige paremate kavatsustega. Kuid olgem tähelepanelikud, et heade kavatsuste entusiastlik elluviimine ei kallutaks sõnumit põhieesmärgilt kõrvale. Kindlasti on võimalik muuseumis esitletud traagilisi sündmusi ühendada positiivse maailmanägemisega. Küsitavaks jääb siiski, kas on õige suunata inimsusevastaste kuritegude teema keldrisse, eksponeerides esimestes külastajaile avanevates saalides vaid vabadust.