Euroopa stabiilsuse panevad praegu proovile vähemalt kuus kriisi: peamiselt Süüria sõjast põhjustatud regionaalne kaos, Ühendkuningriigi potentsiaalne lahkumine Euroopa Liidust, põgenike hulk, milletaolist pole pärast II maailmasõda nähtud, lahendamata finantsprobleemid, Venemaa ekspansionism ja natsionalismi naasmine peavoolu poliitikaareenile, kirjutab Euroopa parlamendi liige Guy Verhofstadt (ALDE).
Vene president Vladimir Putin on tahtlikult süvendanud neist vähemalt nelja. Lisaks avantüüridele Ukrainas tekitab ta Euroopa poliitikas segadust läbi populistlike ja euroskeptiliste parteide toetamise, eskaleerib Süüria sõtta sekkudes konflikti Lähis-Idas ja süvendab seeläbi ka põgenikekriisi. EL peab nägema ohtu, mida kujutab endast Putin ning sellele agressioonile vastu astuma.
Euroopas laiutavat natsionalismi on tõepoolest toetanud ka Venemaa, kes rahastab Euroopa paremäärmuslaste erakondi. Need omakorda takistavad Euroopat põgenikekriisile ühtse lahenduse leidmist ja rakendamist. Ühendkuningriigis naksab Putini-sõbralik UKIP (iseseisvuspartei) peaminister David Cameroni kandu, mistap on riik keeldunud vastu võtmast endale ettenähtud pagulaste hulka. Sarnaselt on piirid sulgenud Rootsi, kus üheks mõjutajaks on paremäärmuslike Rootsi Demokraatide kasvavad toetusnumbrid. Selline kahetsusväärne arvutustehe toimib kõikjal üle Euroopa.
Samal ajal takistab Putin rahvusvahelise kogukonna püüdlusi poliitilise lahenduse leidmisel Süüria konfliktile, mis on põgenikekriisi algpõhjuseks. Venemaa toetus Aleppot ründavatele Süüria valitsusvägedele on takistanud rahuprotsessi, mis sõltub kõigi rahvusvaheliste ja kohalike osapoolte koostööst ning mõõdukast opositsioonist, mida Putin pommitab.
ÜRO teatel tappis 15. veebruaril raketirünnak Põhja-Süüria koolidele ja haiglatele vähemalt 50 inimest, kelle seas oli nii naisi kui lapsi. Prantsuse valitsus tituleeris rünnakud sõjakuriteoks ning tegi seda õigustatult. Venemaa eitas seotust, ent sündmuskohalt leiti Vene rakettide fragmente. Abiorganisatsioon Piirideta Arstid ütles, et selle rünnaku said toime panna vaid Vene või Süüria valitsusväed.
Veelgi enam, Rahvusvahelise Punase Risti andmetel on lahingud Aleppo ümber sundinud kodudest lahkuma umbes 50 000 inimest. Paljud neist meeleheitel süürlastest – need on eelkõige inimesed, kel pole varem olnud võimalik põgeneda – suunduvad Türki ja sealt edasi Euroopasse.
Venemaa heidab pomme, kuigi Putin väidab, et toetatakse relvarahu. Juba Kremli tegevus Ukrainas näitab, et ilmselgelt ei saa Putini sõnu tõe pähe võtta. Nüüd, mil USA on hõivatud presidendivalimiste kampaaniaga, leiavad Euroopa liidrid end üksi ukse taga kraapiva Vene karu eest varju otsimas. On aeg viivitamatuteks tegudeks.
Esiteks – Euroopa poliitiliste parteide rahastamine Venema poolt tuleb Euroopa valitsustel resoluutselt tõkestada. Kui tarvis, tuleb rahavoolude liikumise tuvastamiseks küsida abi USA keskluureagentuurilt (CIA). Pingutus peab kestma seni, kuni Vene sularahasüstid Euroopa parteidesse on täielikult lõppenud.
Teiseks – EL peab valmistuma Venemaale karmimate majandussanktsioonide rakendamiseks. ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 2254, mis seab teetähised Süüria rahuprotsessi läbiviimiseks, kohustab kõiki osapooli, sealhulgas Venemaad, lõpetama rünnakud tsiviilelanike vastu. Kui Venemaa nende kohustuste täitmisega toime ei tule, on aeg need sanktsioonid kasutusele võtta.
Kolmandaks – EL peab tegema koostööd Türgi ja teiste piirkondlike mängijatega, et luua Türgi-Süüria piirile Aleppost ja mujalt tulevatele põgenikele turvalisi oaase. Kuigi sellega kaasnevad paratamatult riskid, ei ole meil sellele arvestatavaid alternatiive.
Viimaks peab Euroopa lõpetama Putini töö lihtsustamise ja lähenema põgenikevooga tegelemisele kollektiivselt. Erakorralise vastusena tuleb luua Euroopa piirikaitse ja rannavalve, mis aitaks Kreekat piire valvata, elusid päästa ja uute tulijate dokumentatsiooni menetleda.
Samal ajal tuleb ELi rahastuse toel parandada põgenikelaagrite tingimusi Türgis, Jordaanias ja mujal, et pakkuda nende asukatele mingitki lootust baasvajaduste katmiseks. Ning jah, Euroopa liidrid peavad kokku leppima, et igaüks võtab õiglase hulga abivajajaist enda juurde ja lubab neil esitada varjupaigataotlusi otse sealt, kus nad praegu asuvad.
George Sorosel oli õigus, kui ta väitis hiljuti, et pikemas perspektiivis on suurim oht ELi stabiilsusele Venemaa. Ühes kohas ta siiski ka eksis – Soros arvas, et EL variseb oma ees seisvate kriiside keskel. Euroopal on aeg end kokku võtta – rakendada oma majanduslikku võimekust ja kasutada seda, et Putinile koht kätte näidata.
Guy Verhofstadt on endine Belgia peaminister, Euroopa parlamendi liige ja Euroopa Liberaalide ja Demokraatide alliansi (ALDE) president.
Copyright: Project Syndicate, 2016.