Ükskõik millises Eestimaa paigas peab igapäevaseid asju saama ajada eesti keeles. See nõue kehtib riigi ja kohalike omavalitsuste ning nende allasutuste kohta. Samuti peab riigikeeles saama hakkama eraõiguslikes teenindusasutustes. Riik peab selleks tuge pakkuma, keelenõuetega jantimine aga annab põhimõtteliselt valesid signaale, tekitab väärarusaamu ning teadmatusest tingitud konflikte.
Juhtkiri: põlistatud umbkeelsus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mullu oktoobris jõustus uus ühistranspordiseadus, milles nõutakse, et taksoveo teenindajakaardi taotleja ning omaja peab oskama eesti keelt vähemalt B1-tasemel. Nõuded peaksid kehtima hakkama tänavu 1. aprillil. Narva taksojuhid on selle vastu protesti avaldanud ning lahked poliitikud riigikogus ongi hakanud nõudeid leevendama, lükates tähtaega edasi. Koalitsiooni ja opositsiooni vahel võib seejuures näha kohati mõõdukalt innukat konkurentsi.
Meeldivaid põhjendusi mitte pingutada võib ju alati välja pakkuda ning mõistagi on sellest võimalik lõigata poliitilist profiiti. Hea õigusloome tava ütleb aga, et seadusandliku võimu teostamise eesmärk peab olema kooskõlas avaliku huviga, see ei tohi teenida kitsalt erakonna, selle liikmete või toetajate huve. Praegusel juhul on avalik huvi määratletud keeleseadusega: kodanikul on õigus saada riigikeeles teenindust ja teenindajal kohustus seda pakkuda. Ning see on kehtinud juba ammuilma, enam kui 20 aastat.
Põhiseaduse järgi on Eesti riigikeel eesti keel. Põhiseaduse kommenteeritud väljaande järgi on see «üheks rahvusriigi põhimõtet väljendavaks põhiseaduse normiks, mille kaudu viib riik ellu preambulis toodud ülesannet tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade». Niipalju seadusest.
Agaratel poliitikutel tasuks meelde tuletada vana tarkust, et hädalisele tuleks anda pigem õng, mitte kala. Kõnealusel juhul tähendab see, et appi tuleks tulla keeleõppega, ja kui inimene juba õpib, anda talle aega. Keeleinspektsiooni kogemus näitab, et professionaalsed teenindajad, nende seas taksojuhid, on tegelikult vägagi varmad kehtestatud nõudeid täitma, ning keelekursustele end täiendama läksid paljud ka kõnealuse seadusemuudatuse selgudes.
Paraku ei kõnelda taksojuhtide puhul õieti enam kalastki, vaid juba valmis tehtud ja ette kantud kalapraest. Poliitilised mängud keelenõuetega võivad kokkuvõttes umbkeelsust osas piirkondades hoopis süvendada, hoiatavad keeleteadlased.
Kui leevendusepakkujad toovad esile majanduslikke argumente, nagu tööpuudus, siis tasub meenutada, et keeleoskus on alati muu hulgas konkurentsieelis, iseäranis sellises ametis nagu taksojuht. Kohalike omavalitsuste valimiste punktijahil ei tohi ohvriks tuua ühiskonna avalikku huvi ega kohelda alavääristavalt neid, kes täidavad seadust ning mõistavad keeleoskuse tähtsust.