Peeter Koppel: kasvu ainsaks kütuseks saab innovatsioon (22)

Peeter Koppel
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Koppel
Peeter Koppel Foto: Erakogu

Mulle on üpris tihti öeldud, et ma olevat pessimist ja küünik. Ilmselt teatud määral olengi, sest asjade seis maailma majanduses on piisavalt hapu selleks, et sikutada sealt välja stsenaariume, kus kandval kohal ei oleks kasvu vähenemine ning ebastabiilsuse suurenemine, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel. 

(Majandus)kasv on aga miski, mis on siiani suurema osa inimeste jaoks isegi nende teadmata ülimalt oluline, sest lootus elustandardi paranemiseks (majanduslikus mõistes) on asendanud nii usu kui armastuse. Kui nüüd aga vaadelda seda, mis tegelikult ja päriselt seda (majanduskasvu) tekitavad, siis jääb alles kaks juurpõhjust – demograafia ja tootlikkuse-tööviljakuse kasv.

Demograafia on miski, mille puhul on tulevik paljudele üllatavalt hästi välja kalkuleeritav. Demograafiliste pikkade protsessidega seotud majanduslikud prognoosid on seega samuti võrreldes nii mõnegi muu prognoosiga ebameeldivalt paikapidavad. See, et neid aeg-ajalt kiputakse vaiba alla lükkama, ei vähenda nende paikapidavust. Õhtumaades on rahvastiku vananemine jõudnud punkti, kus sellest majanduskasvu kütust loota oleks naiivne. Punkt. Unustame ära.

Alles jääb tootlikkuse kasv. See tähendab seda, et teha tuleks kiiremini, paremini, efektiivsemalt ja üleüldse täpselt vastavalt nendele ilusatele sõnadele, mida makroanalüütikud oma lüümikupalaganides viimased umbes viis aastat näidanud on. Aga kuidas? Mina oma kergelt primitiivses varahalduri maailmapildis tahan taandada selle kahele majanduses üliolulisele sõnale. Keskkond ja motivatsioon. Nende tulemus – innovatsioon. Selle tulemus omakorda – kasv, mida me kõik nii väga soovime – ja mis seal salata – vajame. Aga kust seda innovatsiooni ehk kasvu kütust kaevandada?

Jõuame kõigepealt tagasi keskkonnani

Meil on esiteks vaja keskkonda, kuhu tahaksid kirglikult tulla need inimesed, kes innovatsiooni n-ö toodavad. Olgem ausad – see, kustkohast nad tulevad, on ükskõik.

Teine kriitiline tegur on haridus. Siinkohal tuleks anda surmahoop ükskõik millisele lähenemisele (haridussüsteemis), mis jätab mulje, et üheksast viieni käsu järgi rutiinsete ülesannete täitmine on see viis, kuidas valdav enamus inimesi eksisteerima peaks. Vabandust, kuid rutiinsete ülesannete üleminek robotitele on juba täna täies hoos. Ettevõtlust ja ettevõtlikkust on vaja mõtteviisi muutmiseks sõna otseses mõttes idealiseerida.

Kolmas komponent on juba aga narratiiv – see lugulaul, kuidas meil siin on kõik juba enam-vähem, toidab täna kestlikku kahanemist – mitte kasvu. Ma saan aru, et (uus) võimalik narratiiv sellest, kuidas globaalse konkurentsi tihenemine nõuab meilt mugavustsoonist välja hüppamist ning tuleviku nimel veelgi enam avatud, ettevõtlussõbraliku ja olulisemalt turumajanduslikuma (!) keskkonna loomist, ei ole täna kuigi meeldiv, kuid kas kestlik kahanemine on tõesti meeldivam?

Maailmas toimuvat arvestades ei saa me kuidagi loota, et siinmail kõik pehmelt stabiilne püsiks. Väärtust on vaja luua. Sellist väärtust, mida maailmale vaja on. Seda saab aga teha selleks soodsas keskkonnas, seda oskavate ja selleks motiveeritud inimestega. Ja see keskkond peab (!) olema kriitilistes parameetrites parem kui mujal. 

Mis aga puudutab seda, kas ma olen ikkagi optimist või pessimist, siis otsustan olla optimist. Vaatamata kõigele, kunagi pani legendaarne Hardo Pajula ühe oma samuti pessimistliku ja küünilise lüümikupalagani lõppu tsitaadi David Landese raamatust «Rahvaste jõukus ja vaesus» (1998). See tsitaat kipub ajas muutuma üha aktuaalsemaks:

«See maailm kuulub optimistidele. Mitte sellepärast, et neil on alati õigus, vaid seetõttu, et nad on elujaatavad. Nad on elujaatavad isegi siis, kui nad eksivad, − ning see on saavutuste, vigadest õppimise, paremaks saamise ja edu tee. Haritud ja lahtiste silmadega optimistidest on tolku. Pessimistidele jääb ainult õõnes lohutus, et neil on õigus.»


Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmel finantsturgudega seotud ametikohal, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega. Koppel õpib ka Estonian Business Schooli executive MBA programmis.

Kommentaarid (22)
Copy
Tagasi üles