Minu Eesti on lõbus ja oskab nautida elu, ta naerab enda üle, kui teeb rumalusi ning tunneb rõõmu heast toidust, sõpradest ja kolmest päikeselisest päevast kuus, kirjutab Danske Banki ettevõtete panganduse direktor Tõnu Vanajuur.
Tõnu Vanajuur: milline on minu Eesti?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu Eesti saab varsti 100. Mitte küll veel täna, aga mõne aasta pärast. 100 on ikkagi midagi müstilist ja suurt ning kuigi selle sisse mahub iseolemise aega alla poole, siis on ikka maruvahva, et ta meil olemas on. Kui mõnda asja tahta teistmoodi, siis...
Minu Eesti on lihtne ja kiire. Ei pea munema pikkades järjekordades, et riigi, kooli, arsti või pangaga oma asju ajada. Olema kinni vanades viisides, vaid uutmoodi tegemine on täitsa vahva.
Minu Eestis viitsivad inimesed teineteist kuulata ja püüavad aru saada, miks teine nii arvab. Mitte nõustuda on väga okei, aga kuulata ja mõista on tore. Muu hulgas saab isegi targemaks.
Minu Eestis ei ole elutegevuse aluseks tark ja valgustatud valitsus, kes kõike looma, jagama, soodustama ja omama peab. Inimesed kasutavad ajuvärki ja loovad väärtusi ettevõtjatena, kultuuriinimestena, palgatöölistena. Või sõdurite, arstide ja õpetajatena... Inimesed annavad, mitte ei oota saamist.
Minu Eestis abielluvad inimesed, kui nad teineteist armastavad. Nii naised ja mehed, mehed ja mehed kui ka naised ja naised. Kui on terve pere, siis seal kasvavad lapsed, kes on rõõmsad ja õnnelikud.
Minu Eestis elavad erinevatest rahvustest ja nahavärviga inimesed. Nad on millegipärast selle kummalise kliima ja kentsaka köögi omaks võtnud, neile meeldib laulda ja saunast tiiki joosta. Inimesed töötavad ja panustavad. Eestis on tore ja hea olla.
Minu Eesti on nõrgematele turvaline. Vägivallale on ühiskonnas nulltolerants, lastel on kõht täis ning kogukond märkab ja toetab abivajajaid andes neile õnge, mitte kala.
Minu Eesti on lõbus ja oskab nautida elu. Ta naerab enda üle, kui teeb rumalusi, tunneb rõõmu heast toidust, sõpradest, kolmest päikeselisest päevast kuus ning sellest, kui naaber armastab pühapäeviti muru niita.
Minu Eestis ollakse rõõmsad, kui inimesed lähevad maailma avastama. Kas õppima, tööle või niisama ilma nägema. Ollakse rõõmsad, kui inimesed ka välismaale kodu loovad. Sest maailm on muutumas aina väiksemaks ning tajutavalt on Tallinnast Võru, New York või Tokyo peaaegu sama kaugel.
Minu Eestis on inimesed tänulikud, et neil on Eesti, kus ei ole sõda, loodusõnnetusi, vägivaldseid diktaatoreid ja fanaatikuid. On Eesti ja siin elavad inimesed. Täpselt nii pisike ja numpsik.