Kahe viimase nädala jooksul on mul olnud võimalus paar korda Edgar Savisaare toimetamisi lähemalt jälgida. Esimene kord läinud nädalal, kui Tallinna linnavalitsuse akna taga ulgus kaeblikult Monika ning me rääkisime 55 minutit Eesti sisepoliitikast.
Edgar tagasi pildil
18. detsember 2010, 00:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See oli mu esimene silmast silma kokkusaamine Keskerakonna juhiga pärast rohkem kui seitsmeaastast vaheaega – ja linnapea kabinetis ei olnud selle ajaga peaaegu midagi muutunud.
Mingit tähelepandavat muutust ei olnud isegi pisidetailides, nagu Savisaare käepigistuses ega selles, kuidas enne usutluse algust jalutati koos ajakirjanikuga akna juurde, et vaadata korraks, mis väljas, valdustes toimub.
Võib-olla oli siiski mingi tajutav erinevus Savisaare vastamisstiilis. Ta näis väga rahulik ja isegi leebe, erinevalt 2003. aastast, kui jutt käis Euroopa Liiduga ühinemisest. Ettevaatlik, sõnu valiv, aga vana rahu ise.
Teine kohtumine oli aga juba Savisaare välkpressikonverentsil nädal hiljem, kui Postimees oli just avaldanud esiküljeloo, kuidas kapo peab Savisaart tema tegevuse tõttu Venemaal julgeolekuohuks.
Keskerakonna esimees mõjus seal professorina, kes on kolm aastat dissertatsiooni koostanud ja nüüd seda lugupeetud oponentidele ette kannab. See ei olnud süüdlase reageering, kes on ootamatult pahateolt tabatud, või kelle kohta on kes-teab-kust üllatav ja valus kompra välja ujunud. Savisaar oli noil minuteil omas elemendis. Mängleva kergusega pööras ta kõik küsimused sinnapoole, kuhu ise tahtis, mõnevõrra ebamugavatest aga läks lihtsalt ringiga mööda.
Ka selles «agendiskandaalis» ei ole õigupoolest muutust. Eelmiste ja üle-eelmiste valimiste eel oli Savisaar pidevalt süüdistusrahe all, ent tulipunktis. Ta määras agendat, tema avaldustele reageeriti, mitte vastupidi.
Seekord näis juba, et Edgar triivib fookusest välja ja poliitelu keskme hõivavad teised inimesed. Ei läinud nii. Sel nädalal on Savisaar kõneaine pakkujana olnud konkurentsitu. Poliitikahuviliste seas on lausa kujunemas arvamus, et Savisaar ise kõik selle kära osavalt korraldaski.
Kuigi mul teema kerkimist lähemalt näinuna on täiesti teistsugune ettekujutus, ei saa eitada, et asjade käik on tegelikult kulgenud Edgar Savisaarele jube kasulikult. Küsimusi on väga palju, moraali võib lugeda, aga vettpidavat süüdistust kirvena kellegi pea kohal ei ripu. Ning eeter on tema sõnumitest tulvil.
Savisaare Vene-meelsus polnud ennegi saladus. Teist korda enne märtsi Savisaart Vene-teemaga torkida oleks nii konkurentidel kui meedial piinlik – kui just ei ilmu vilepuhujat tema siseringist, kes Moskvast rahaküsimise loo üksikasjadeni oma nime all avalikkuse ette toob.
Seni aga, kuni stoori jääb ilukirjandusega sarnanevate luurelugude tasemele, võib Savisaar rahulikult edasi rääkida, kuidas nad arutasid Deniss Boroditšiga septembris Moskvas koostööd parkide alal või et Vladimir Jakunin on lihtsalt üks tore kaasvestleja ja suur Eesti sõber.
Ja et see on täiesti loogiline, et tema poolt Moskvast küsitud 1,5 miljoni euro eest tuleb just Edgar Savisaare valimisringkonnas rajada suurehitis ning sel platsil pidu korraldada, andmaks 115 000 Lasnamäe elanikule valimiste eel üht positiivset impulssi. Harilik, normaalne Eesti poliitika.