Ikka ja jälle muutub mõni sõna korraga justkui asendamatuks. Ma ei pea siin silmas kujundeid, millest pärast üliagarat tarvitamist kohe lootusetud klišeed saavad – see on lähedane, kuid siiski teine teema –, vaid tavalisi sõnu, mis tõusevad äkitselt nii-öelda fookusesse. Hakkavad nii-öelda vohama. Te saate aru, millest ma räägin.
Mõni moesõna tuleb ja läheb, teine tuleb ja lahti tast enam ei saa. Näiteks ei lahata ajakirjanduses teemasid enam nii ohjeldamatult kui mõne aasta eest, kuid sõna täna (tähenduses viimasel ajal, praegu, tänapäeval) tuli ega kavatse vaatamata keeleinimeste rahulolematusele kuhugi kaduda. Sõnakordus, mis selle nähtusega kaasneb, on pool häda.
Teine pool on pentsikused, mida need kenad käepärased sõnad mitte kõige sobilikumasse konteksti kippudes tekitavad. Ilmselt oskab iga kirjaoskaja mõne sellise sõna nimetada. Siin on mõned näited, mis Postimehe keeletoimetajatele iga päev ette jäävad.
Jõuliselt. Eelarvet kärbitakse jõuliselt. Tallinna trammi- ja trollibussikoondis vähendas jõuliselt kahjumit. Eriti jõuliselt otsitakse töötajaid ekspordi harudesse. Gazprom palkab Londonis jõuliselt töötajaid. Sooja hind ähvardab jõuliselt kerkida. Odavlennufirmad suunduvad jõuliselt Soome. Jänes: koolides tuleks jõuliselt suurendada kehalist ja tervisekasvatust. Haridus kolib jõuliselt internetti ja telefoni. Iirimaa tahab eriti jõuliselt säilitada oma 12,5-protsendist ettevõtluse maksu. Savisaar noolib jõuliselt Rahvaliidu valijat.
Tsiteerides üht omaaegset teatrikooli muusikaajaloo õppejõudu, tõesti väga jõuline ja väga ilus. Jõuliselt ongi jõuline sõna, isegi pärast sellist ületarvitamist. Seepärast ei kujuta hästi ette jõulist otsimist, kolimist või säilitamist; viimase näitelause peale tekib mõnesuguse absurditajuga inimesel küllap kujutluspilt, kuid lause ise oli mõeldud tavalise uudisloo pealkirjaks (mida sellest siiski ei saanud, olgu siinkohal täpsustatud).
Käivitama/käivituma on teinud võidukäiku tähenduses alustama/algama, algatama, tööle panema/hakkama, looma, kehtestama, ellu kutsuma. Pidevalt on lüliti juures juurdlusorganid: ei möödu päevagi, mil ei käivitataks menetlust, kriminaalasja või uurimist. Käivitada saab ka projekte, seadusi, meetmeid, muudatusi, debatte, isegi päästekeskusi ja meeskondi. Ise käivituvad näiteks kooliaasta, koomiksivõistlus ja kinnisvaramulli indeks. Uuel aastal käivitub teadagi euro. Mida sel puhul soovidagi, nael kummi?
Nii-öelda. Parasiitsõna, öeldi selliste kohta kunagi. Nüüdisajal on käibel sõbralikum ja tegelikult ka täpsem termin täitesõna – neid kasutatakse suulises kõnes ajatäiteks, kuna samal ajal teksti luues ja seda kuuldavale tuues vajab kõneleja mõtlemisaega. Täitesõnadega väga tihedasti pikitud juttu on muidugi kaunis tüütu kuulata, ja kirjakeelde ei tohiks neil üldse asja olla, kirjutades jõuab vast ikka natuke mõelda ka.
Nii-öelda sarnaneb vana tuntud täitesõnaga nagu, õieti on nii-öelda suureks kasvanud nagu. Kui koolilaps ütleb Ma ei saa nagu aru, siis täiskasvanu suust võime kuulda, et miski on talle nii-öelda mõistetamatu. Sellise sedastusega ei esine ta muidugi sõbraga lobisedes, vaid siis, kui mikrofon nina alla torgatakse, ja paraku ka kirjalikus tekstis.
Niisiis, see on paberlik täitesõna.
Nii-öelda kasutuspiirkond kattub enam-vähem nagu omaga – kõneleja või kirjutaja kõhkleb. Ta kas tahab öeldut pehmendada, ebamäärasemaks muuta või pole kindel, kas kasutab päris õiget ja sobilikku sõna.
Põhja-Atlandi alliansi laupäeval vastu võetud strateegiline kontseptsioon mainib üldise julgeolekukeskkonna kirjelduses mitut n-ö uut teemat. Süsteemi muuta pole plaanis, kuna seni pole n-ö täistuubitud auditooriume tekkinud. Lisaks tasub olla ettevaatlik avalikes paroolita wifi-levialades surfates, sest sealset andmevahetust on võimalik n-ö pealt kuulata. Telefoni automaatsele internetiühendusele saab kasutaja ka ise n-ö käe ette panna.
Nende lausete kirjapanijaile tahaks soovida rohkem enesekindlust: täistuubitud on täistuubitud, pole siia mingit nii-öeldat vaja. Kui aga oma sõnavalikus kaheldakse, siis võiks ju veel natuke mõelda, leida see õige ja täpne sõna, selle asemel et minna kergema vastupanu teed ja lausesse järjekordne nii-öelda torgata.
Oluline ja oluliselt. Oluliselt on täiendatud ka olulise ruumilise mõjuga objektide rajamise korraldust. Alljärgnevalt anname täpsema ülevaate olulisematest sisulistest muudatustest… («Olulised muudatused planeerimisseaduses», bioneer.ee)
Sünonüümipaarist oluline ja tähtis eelistatakse ajalehekeeles juba tükimat aega järjekindlalt esimest; mõne kirjutaja puhul on see eelistus nii kirglik, et midagi olulist satub igasse teise lausesse.
Oluline kuulub täiendina mitmesse terminisse (oluline huvi, oluline osalus) – küllap teebki just see juriidiline lõhn, ametlikkuse varjund selle sõna nii ahvatlevaks. Oluliselt rohkem näib olevat kaalukam kui palju rohkem, ehkki tegelikult kõlab viimane täitsa hästi. Ja kui keegi julgeb öelda midagi nii lihtlabast kui tublisti rohkem, mõjub see nagu sõõm värsket õhku.
Täna. Tüüpnäide poliitiku kõnepruugist: Täna ei ole see absoluutselt aktuaalne. Ma ei näe absoluutselt, et see oleks täna, valimiseelses situatsioonis või valimistel mingi prioriteetne küsimus, sest meil on arenguplaan aastani 2010 ja täna me lähtume sellest plaanist.
Öelda, et täna ei saa mingil juhul tähendada tänapäeval, praegu, on meelevaldne. Tähenduse ülekanne on keeles tavaline, paljud igapäevased sõnad-väljendid on oma olemuselt metafoorid. Võimalik, et juba aastaid kestnud täna-hullus tulebki osalt sellest, et kõnealuses sõnas tajutakse midagi kujundlikku, mis muudab ta huvitavamaks kui näiteks praegu. Täna on ka levinud täitesõna, eriti poliitikutel. Võib-olla on selle taga alateadlik konkreetsusetaotlus.
Ja nagu paljutarvitatud sõnadega ikka juhtub, kipub täna juba lahjaks jääma. Siit edasiarendused: tänasel päeval, tänasel hetkel, tänasel ajal.
Keeletoimetaja tähelepanekuid avaldame kord kuus.