Gareth Evans: Suurbritannia ei tähenda üksi maailma mastaabis mitte midagi

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gareth Evans
Gareth Evans Foto: Project Syndicate

Üks kõige veidramaid argumente, millega esinevad Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise toetajad, on arvamus, et end eraldanud UK globaalne tähtsus tõuseb ja riik võtab juhtrolli niinimetatud Anglosfääri keskmes, kirjutab endine Austraalia välisminister Gareth Evans. 

Idee on selles, et on grupp riike – mille keskmes on «Viie silmaga» luureandmete jagamise kogukond, kuhu kuuluvad Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik, Austraalia, Kanada ja Uus-Meremaa – kes lähtuvad sarnasest traditsioonist nii keeles, ajaloos, õiguses, demokraatlikes institutsioonides kui inimõiguste austamise plaanis ning nad võiksid olla uus ühendatud jõud globaalset rahu ja õitsengut tagamas.

Suurbritannia võimekus seda gruppi elavdada ning selle juhiks saada kompenseeriks selle arvamuse kohaselt täielikult eraldumise sklerootilisest, kultuuriliselt ja keeleliselt eraldatud ja üha marginaliseeruvamast Euroopa Liidust.

Keegi ei taha Inglismaa alluvuses tegutseda

Võibolla olen ma vaid üks sapine kolooniaelanik, ent lubage mul loetleda põhjusi, miks see kõik vaid fantaasia viljana paistab. Peamine Anglosfääri probleem on, et ühelgi selle uue klubi potentsiaalsel liikmel ei ole sellega liitumiseks vähimatki huvi, ei geostrateegilist, majanduslikku ega poliitilist.

Geostrateegiliselt on mängus peamine geograafia mitte ajalugu, ja nii on see praktiliselt kogu meie ajaloo vältel olnud. Meie vähegi ette ennustatava tuleviku kõige suurem mäng on sealjuures nagunii Hiina ja Ameerika Ühendriikide vaheline võitlus globaalse juhtrolli eest. USA tahab kindlasti, et liitlased ja partnerid aitaks tõrjuda igasuguse Hiina üleoleku Ida-Aasias ning piirkonna enda poole kallutamise plaanis on kindlasti koht ingliskeelsetel Austraalial, Singapuril, Uus-Meremaal ja eriti Indial.

Veelgi olulisemad on USA jaoks aga Jaapan, Lõuna-Korea ja väga mitte-ingliskeelsed Kagu-Aasia riigid, eriti Indoneesia, Vietnam ja Tai, keda president Barack Obama just äsja võõrustas pretsedenditul US-ASEAN kohtumisel Californias. Lähedasemad või ametlikumad sidemed Ühendkuningriigiga ei tooks USA jaoks sellele lauale absoluutselt mitte midagi.

USA hindab oma suhteid NATO liikmete Suurbritannia ja Kanadaga väga kõrgelt, eriti Venemaaga taas kerkinud probleemide tõttu. Mida kasuliku aga Austraalia, Uus-Meremaa või hulk teisi kaugele puistatud lapsukesi võiks lauale tuua, ei ole kuidagi selge.

Sama raske on ette kujutada USA liidreid pühendamas oma aega ja energiat Rahvaste Ühenduse riigipeade kohtumistele, mis oleks peamine Anglosfääri tegevus, sealjuures tegi see seltskond midagi olulist viimati aastakümneid tagasi apartheidi vastase võitluse ajal.

Vaid paremäärmuslaste pärusmaa

Anglosfääri toetajad võivad komistada ka sellele, et kui USAs on üldse Bexiti toetajaid, on tegu häältega, mis kõlavad äravahetamiseni sarnaselt nende neokonservatiividega, kes toetasid Suurbitannia minekut Iraagi sõtta. 

Austraalia näeb aga oma julgeoleku tulevikku peamiselt India ja Vaikse ookeani piirkonnaga seotuna. Me küll hindame seoseid oma koloniaalimpeeriumi minevikuga – sealhulgas Ühendkukningriigi osalust Viie Silma prgorammis ja osalust Viie Jõu Kaitsekokkuleppes, kuhu kuuluvad lisaks meile ka Malaisia, Singapur, Uus-Meremaa ja Ühendkuningriik – ent fakt on see, et Suurbritannia pole pärast Singapuri langemist 1942. aastal teinud piirkonna julgeoleku plaanis mitte midagi märkimisväärset.

Sama lugu on ka majanduslikult. Anglosfääris sidemed olid austraallastele ja teistele väga olulised enne seda, kui Ühendkuningriik Euroopa ühisturuga liitus. Nende sidemete läbi lõikamine oli valuline nii meie piimatööstusele, kui paljudele teistele valdkondadele, ent Ühendkunigriigi enda huvid olid siinkohal arusaadavalt kõigest üle. Nüüd lähtume ka meie eelkõige endi huvidest.

Austraalia kaubanduse tulevik on seotud eelkõige kas kõikehõlmavate globaalsete kokkulepete või vähemalt piirkondlike lubadustega Vaikse ookeani ülese partnerluse plaanis, sealjuures on võtmemänijaks USA või Kagu-Aasia maade assotsiatsiooni (ASEAN) ning Austraalia, Hiina, India, Jaapani, Lõuna-Korea ja Uus-Meremaa läbirääkimiste tulemusel kavandatav majanduslepe.

USA tunneb enamasti sama. Ühendiigid investeerivad näiteks Transatlantilisse kaubandus- ja partnerlusleppesse (TTIP) Euroopa Liiduga. Veelgi enam  USA kaubandusesindaja Michael Froman tegi möödunud aasta oktoobris selgeks, et juhul kui Ühendkuningriik Euroopa Liidust lahkub, ei ole nad huvitatud mitte minisugusest eraldi vabakaubandusleppest.

Kõige raskem on Anglosfäärist unistajate jaoks ilmselt silmitsi seismine faktiga, et ükski võimalik partner ei ole tegelikult partnerlusest huvitatud. Me lihtsalt ei mõtle endist enam kui mingitest anglo-maailma liikmetest.

Asjad võisid olla teisiti, kui Stephen Harper oli Kanada ja palju pahameelt teeninud Tony Abbot Austraalia peaminister. Nüüd, kui Kanadat juhib Justin Trudeau ja kanadalased kõlavad ning käituvad jälle nagu kanadalased ning Abbotti valitsus sunniti tagasi astuma, on unistus anglosfäärist jäänud taas vaid paremäärmuslaste pärusmaaks.

Üksildane tulevik

See oli ilmselge juba möödunud aastal, kui Abbott tõi riiklike tunnustuste sekka tagasi rüütlite ja leedide tiitlid ning veelgi enam kui kohalikuks rüütliks sai prints Philip. Austraallastele, kellest 28 protsenti on sealjuures mujal sündinud (vaid kuuendik neist Suurbritannias) ja neljandik ei räägi kodus inglise keelt, paistis see häbematu koloniaalajastu taastulemisena.

Tõsi, paljud meist, kes elavad niinimetatud Anglosfääris, on jätkuvalt Suurbritannia suhtes nostalgilised. Mina näiteks igatsen jalutuskäike Inglismaa maapiirkondades ja sealseid pubisid. Aga nagu öeldakse: nostalgia pole enam see, mis ta vanasti oli. Asjalood on nii, et kui Ühendkuningriik astub eemale Euroopast, arvates, et saab seda kompenseerida uue mõjuka rahvusvahelise rühmituse loomisega, avastab ta peagi, et on väga väga üksi.


Gareth Evans oli aastatel 1988 - 1996 Austraalia välisminister ja on praegu Austraalia riikliku ülikooli kantsler. Ta on Oxfordi ülikooli Magdalena kolledži auliige.

Copyright: Project Syndicate, 2016.

www.project-syndicate.org

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles