Henrik Roonemaa: miks me ei tohiks sundida Apple’it terroristi telefoni avama

Henrik Roonemaa Foto: Peeter Langovits

Eelmise aasta jooksul lasid politseinikud USAs maha 975 inimest. Suurbritannias oli see arv kolm. Alates 1990. aastast on Suurbritannias politseinike relvade läbi hukkunud ainult 58 inimest ning kui veel statistikas urgitseda, siis saab USAs igal aastal poltiseinike käe läbi surma rohkem inimesi kui Suurbritannias viimase saja jooksul kokku.

See USAs elava britist tehnoloogiaanalüütiku Benedict Evansi kokku pandud võrdlus aitab mõista, miks on USAs puhkenud üleriigiline arutelu teemal, kas politseil võiksid kohtu loal tohtida kahtlusaluste mobiiltelefone lahti murda ning seal leiduvates andmetes sobrada. Probleem on selles, et Apple on ehitanud oma iPhone’id nii, et ilma paroolita sinna mitte keegi sisse ei saa. Ei politsei, CIA, FBI, NSA ega ka Apple ise.

Nüüd on kohus ühe juhtumi puhul otsustanud, et Apple peab politseil aitama kurjategijate telefone lahti murda, sest FBI ise pole seda telefoni tugevate turvameetmete tõttu mitme kuu jooksul teha suutnud. Ja see pole lihtsalt mingi juhtum, vaid viimaste aastate tõsiseim siseterrorismi juhtum USAs: tulistamine San Bernardinos 2. detsembril, kui hukkus 14 ja sai vigastada 22 inimest.

Nii ongi neil seal nüüd kaks emotsionaalset küsimust läbi põimunud. Kurjategijad on surnud, nende telefon aga endiselt elus, kuid politsei eest lukus. Kas sinna on kindlasti vaja sisse saada või on see juhtum hea võimalus tõstatada ühiskonnas politseid pikalt ärritanud krüptimisküsimus? Ja kas üleüldse võivad olemas olla sellised telefonid, kuhu politsei isegi kohtu loaga puhttehniliselt ei saagi sisse murda? Selliseid uksi ju ei ole, miks siis telefonid võivad olla?