/nginx/o/2017/10/18/7229547t1h6000.jpg)
Jah, mind on kiusatud. Arvatavasti oleks seda lauset olnud paar aastat tagasi palju raskem öelda, aga enam mitte. Mis mind aitas? Inimesed mu ümber, kuid igavesti mäletan neid kooliaastaid kurbusega, kirjutab «Salliv kool» projektijuht Eleri Pilliroog.
Hiljuti algatas Eesti Õpilasesinduste Liit koostöös Lastekaitse Liidu ja MTÜ Foorumteatriga üle-eestilise projekti «Salliv kool». Projektist kujuneks välja kiusamisvastane kampaania, mis tegeleb aktiivselt suurendamaks tolerantsust ning vastastikust aktsepteerimist haridussüsteemi erinevate osaliste vahel. Võttes arvesse, et meil tegeleb selle probleemiga nii KiVa, T.O.R.E ja palju teisi organisatsioone, kuidas erineb «Salliva kooli» lähenemine ja miks on seda koolidel vaja?
Koolikiusamine ei ole lihtsalt mööduv nähtus või situatsioon, mida meie parandada ei saa. Ühiskonnana on meie ülesanne aktiivselt tegeleda probleemiga, mis on meie noori ja ka meid ennast mõjutanud juba aastaid – vaimne ja füüsiline vägivald koolis.
«Salliva kooli» projektijuhina on noored ka minuga ühendust võtnud, sest tahavad oma kooli olukorda meiega jagada. Me elame 21. sajandil, kuid ikka tundub, et arengut pole olnud. Noori tögatakse sellepärast, et neil ei ole firmabrände seljas, ja selline juhtum leidis aset juba 4. klassis. Tihtipeale ma ei imestagi, milliseks meie noored kasvavad. Ega siis vanemad veel paremat eeskuju ei näita. Me ei tolereeri isegi oma kaasmaalast.
Hiljuti sattusin peale ka ühele videole sotsiaalmeedias, kuidas noored lapsed hindasid nukke välimuse põhjal ning kirjeldasid, kes tundus n-ö parem laps ja kes halvem. Tulemus oli šokeeriv. Ühel hetkel näitas üks mustanahaline väike poiss sama nahavärvi nukule ja ütles, et ta on halb, sest ta on must.
Kuidas me saame kasvatada enda lapsi juba noorest east selliseks? See pole ju nende süü. Neid mõjutab keskkond, kus nad üles kasvavad koos meedia mõjutuste ja kasvatusstiiliga. Seega oleme kõik sallimatud. Vihkame inimesi nende nahavärvuse pärast. Vihkame neid, sest neile on stereotüübid külge kleebitud. Vihkame, sest nad on erinevad. Ja see kõik kandub ka koolikeskkonda.
Ma ei räägi, et Eesti koolides on sama situatsioon, see oli vaid üks ekstreemne näide, kuid sama hästi oleksid need lapsed võinud osutada ka nukule, kes on paks, prillidega, hambaklambritega, ja öelnud tema kohta «halb nukk».
Veidi ka minust. Jah, mind on kiusatud. Arvatavasti oleks seda lauset olnud paar aastat tagasi palju raskem öelda, aga enam mitte. Mis mind aitas? Inimesed mu ümber, kuid igavesti mäletan neid kooliaastaid kurbusega. Miks ei olnud siis sarnaseid projekte, ettevõtmisi? Nii palju vastusteta küsimusi, mille peale tänapäeval kehitatakse ainult õlgu.
Jätame korraks kõrvale poliitika ja maailmasündmused ning keskendume sellele noorele, kes praegu peab samu asju üle elama, mida minagi pidin. Tema puhul on erinevuseks see, et ta võib-olla ei saagi sellest kunagi üle. Ei leia sõpru, pere ei hooli või ei oska aidata ning siis jõuab kätte päev, kus ta võtab endalt elu. Noor elujõuline poiss või tüdruk, otsustab nii traagilise valiku teha. Siis hakatakse näpuga näitama perele, kuid tegelikult oleme süüdi me kõik. Ka mina.
Meie ühiskonna on võtnud üle närvilisus, pahameel, õelus. Heateod jäävad järjest harvemaks ning see kõik kandub edasi koolikeskkonda. Kiusamine ainult kasvab ja meie seda lihtsalt ei näe.
Esmapilgul tundub koolikiusamisest vabanemine võimatu missioon, kuid kas me tõesti tahame edasi elada, öeldes, et midagi ei ole võimalik teha? Purustada noorte lootused paremale tulevikule, sest lihtsalt nii need asjad käivad? See on ebaloogiline. Sama hästi võime öelda ohvrile, et anna andeks, kuid me ei saa midagi teha. Sajad noored, kes lihtsalt kannatavad ja ootavad. Põevad depressiooni, mis mõjutab neid ka hiljem, täiskasvanueas.
«Salliva kooli» ajendiks olid uuringute tulemused, mis kajastasid küll Eesti õpilaste häid teadmisi, kuid madalat koolirõõmu. HBSC (Health Behavior in School-aged Children) on teinud uuringu, mille andmetel on Eesti ülejäänud Euroopaga võrreldes koolikiusamises neljandal kohal. Keskmiselt oli 11 protsenti kogu uuringus osalenud õpilastest kogenud korduvat pahatahtlikku käitumist oma koolikaaslaste poolt. Eestis oli käsitletav näitaja kaks korda kõrgem. Samuti levis sotsiaalmeedia vahendusel ka pilt tõelisest olukorrast. Jah, meil on kõrged tulemused, kuid koolirõõm annab palju soovida.
Lahendus sellele on töötada koos. Panna pead kokku ning tegeleda iga kogukonnaga eraldi, sest kiusamine on alati kohal, lihtsalt erineva näoga. Siinkohal on huvitavaks mooduseks foorumteater, mis laseb meil kõigil astuda korraks ohvri kingadesse ja näidata, mida inimene ühes või teises situatsioonis tegema peaks.
Millest tuleneb nimetus «Salliv kool»? Kiusamine on probleem, millega on vaja tegeleda, kuid leiame, et lahenduseks on just koolikeskkonna tolerantsuse ja ühtekuuluvustunde suurendamine. Aktsepteerida erinevusi, märgata, aidata koolikaaslast – sellist viisi mõtlemine peaks nii igal õpilasel kui ka õpetajal olema iseenesest. Me ei saa seda õpetada ainena, aga saame näidata eeskuju ning suunata nii koolikeskkonda kui ka tervet ühiskonda. Näidata kõigile, et ükski noor ei ole väärt olema poksikott.
Projekti «Salliv kool» saab toetada Hooandjas.