Toomas Jürgenstein: esimene või viimane koht

Toomas Jürgenstein Foto: Margus Ansu

Eesti on usuküsimuste mõttes ülihuvitav ja unikaalne maa, kirjutab Toomas Jürgenstein, Hugo Treffneri gümnaasiumi religiooniõpetaja.

Hiljuti võis lugeda uudist, et Briti telekanal BBC pühendab äärmustest rääkiva telesarja ühe osa Eestile kui maailma kõige vähem religioossele riigile. Sarja «Extreme World» Eestist rääkiv osa jõuab eetrisse järgmise aasta juunis. Filmi aluseks on eelmisel aastal korraldatud uuring, mille põhjal mängib religioon maailmas 84 protsendi täiskasvanud inimeste elus olulist rolli, Eestis on vastav näitaja aga vaid 16 protsenti.

Ilmselt ei tulnud kirjeldatud uuringu tulemus religiooniga tegelenud inimestele üllatusena. Näiteks langes BBC uuring väga hästi kokku 2005. aasta juunis avaldatud Eurobaromeetri uuringuga, mille kohaselt usub vaid 16 protsenti Eesti elanikest, et Jumal on olemas. Samas uskus 54 protsenti Eesti elanikest kõrgema jõu või vaimu olemasolu.

Mõlema näitajaga olime tookord Euroopas esimesed (või viimased), nii et tegelikult võiks filmi aluseks olla ka Eesti kui kõige vaimudeusklikum riik. Religiooniõpetajana teadsin ju ennegi, et õpetan usulises mõttes ülihuvitavas ja unikaalses paigas teemasid, mis on enamikule maailmast olulised. Siiski paneb kirjeldatud olukord küsima Eesti usulise olukorra tagamaade kohta.   

Paljud kindlas traditsioonis üles kasvanud inimesed pole uskumise või mitteuskumise küsimust kunagi tõsiselt kaalunud. Lapsepõlvest omased veendumused on jäänud nende elu loomulikuks osaks ka täiskasvanuks saades. Alati on aga olnud ka neid, kes otsivad uskumisele ja mitteuskumisele ratsionaalseid põhjendusi. Näiteks on ümbritseva keskkonna ja igapäevaelu sündmuste tõlgendamiseks alati mitu võimalust.

Mõne inimese arvates viitab looduse ilu ja selle esmapilgul näiv korrapärasus Looja või maailma korrastava printsiibi olemasolule, teisele on meeltevälised seletused pigem segav faktor. Elus ette tulevad kannatused võivad viia Jumala eitamisele, kuid paljudel juhtudel need hoopis kinnitavad usku. Ehkki religiooni omaksvõtt ei too tavaliselt otsest kasu ega ole ellujäämiseks vajalik, on enamik maailma inimestest end sidunud mõne religiooniga.

Kui vaatame Eesti situatsiooni, siis põlvest põlve edasiantav religioossus on suuresti katkenud. Usulised ja mitteusulised valikud on eelkõige inimeste isiklike otsuste tagajärg. Annan aru, et järgnev on lihtsustus, kuid üheks valikut mõjutavaks aluseks on kujunenud asjaolu, kas inimene näeb ideaali minevikus või arengus.

Näib, et osale Eesti religioonide esindajatest on usulises mõttes ideaalne aeg olnud minevikus, piltlikult öeldes mõnele Lembitu, teistele jälle Kristuse eluajale võimalikult lähedal oleval perioodil.

Selline möödunud aegu tähtsustav vaade on tuntud mitmetes kultuurides ja religioonides, näiteks Hiina ja Jaapani traditsioonile omane esivanemate austamine või ka eesti rahvausu hingedeaeg, kus tihedam läbikäimine surnud hõimlastega loob silla minevikuga. Aga ka näiteks varakristlik teoloog Tertullianus kirjutas, et kokkuvõtteks on kindel, et varasem on tõesem, sest see on lähem apostlitele.

Sellise minevikulise lähenemisega kaasneb aeg-ajalt ka omaaegse elukorralduse idealiseerimine ning hilisemat ajalugu vaadeldakse moraalse ja usulise allakäiguna. Nii on teatud usulistele gruppidele saanud üsnagi erinevad nähtused, nagu inimeste kaugenemine loodusest, kiriku ühiskondliku rolli vähenemine või gei­kristlaste ühenduse teke, selle allakäigu nähtavateks märkideks. Lisaks tunnevad minevikku vaatajad end sageli ohvritena, sest nende ihalust omaaegsete tavade järele mõistavad vähesed.

Usku arengus vaatavate religioossete inimeste olukord on teine. Valitseb seisukoht, et täielikku tõde ei leia vastava usuliikumise algusest ning varasem elukorraldus ei sisalda hilisemat. Näiteks kiriku algusaeg ei ole olnud sugugi täiuslik ning Jumala jätkuv loomis- ja täiustamistöö toimub igal ajastul.

Sellise vaate ilmekaks näiteks on prantsuse jesuiidi ja paleontoloogi ­Pierre Teilhard de Chardini evolutsiooniteoloogia, mis räägib inimese vaimsestumisest evolutsiooniprotsessis. Uutele saabuvatele seisukohtadele viitavad ka Jeesuse sõnad Johannese evangeeliumis: «Mul on teile veel palju öelda, kuid teie ei suuda seda praegu taluda» (16:12).

Mulle tundub, et tulevikule suunatud religioossus toob kaasa dialoogilisuse igapäevaelu ja usuliste seisukohtade vahel ja just sellises dialoogis sündinud mõtlemisoskus teeb religioossusest ühe inimese arengut taganttõukava teguri. Ilukirjanduslikult on seda ilmekalt väljendud Hermann Hesse, näiteks oma «Siddharthas».

Brahmaanipoeg Siddhartha, kes on arenenud dialoogis õukonna ja askeetidega, näitab, et ka ärimaailmas ületab tema religioossel haridusel põhinev mõtlemine kaupmees Kamasvami oma: «Kord, kui Kamasvami talle selgeks teha püüdis, et kõike, mida Siddhartha oskab, on ta õppinud temalt, vastas Siddhartha: «Säästa mind sellistest naljadest! Sinult olen ma õppinud, kui palju maksab korv kala ja kui palju protsente võib nõuda väljalaenatud rahalt. Need on sinu teadmised. Mõtlemist ei õppinud ma sinult, armas Kamasvami, seda võiks sa parem minult õppida.»

Näib, et tulevikku suunatud arengut tähtsustavat religioossust pole Eesti usulised ühendused õieti veel avastanud ning praegust Eesti situatsiooni sobib iseloomustama judaismist pärit lugu: «Rabi lapselaps Jakob mängis kord teise poisiga peitust. Ta peitis end ära ning jäi ootama, et sõber tuleks ja ta üles otsiks. Kui ta oli kaua aega oodanud, tuli ta peidupaigast välja, aga sõpra polnud kusagil. Jakob sai aru, et sõber ei olnudki teda üleüldse otsinud. See tõi talle pisarad silma, ta jooksis vanaisa juurde ja kaebas alatu sõbra peale. Rabi ohkas ja kinnitas, et Jumal ütleb sedasama: «Ma olen peidus, aga keegi ei taha mind otsida.»»