Riiast. Õnnetust armastusest jutustab «Balt. Westn.» järgmise lookese.
Postimees 1892. aastal: õnnetu armastus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juudi usuline puukaupleja B. võtab oma 18 aastase tütre S.le juudi sugust politehnikeri kodu kooliõpetajaks. Õppimine läheb algatuseks jõudsasti edasi ja neiu isa kiidab tagasihoidliku kooliõpetajat taevani. Noored inimesed elavad hääs sõpruses, mis aegapidi leegitsevaks armastuseks muutub. Nii aga kui vana B. seda märkab on ka noorte õnnepäevad otsas. Isa seletab neile, et ühendusest nende vahel iialgi juttu ei võida olla, sest noor politehniker olla «uueusuline». Pääle seda näidatakse noormehele ust ja S. peetakse hästi silmas, kes päälegi ühele Venemaal elavale sugulasele lubatud olla. Neiu ei taha vastumeelsest kosilasest midagi teada ja mõtleb ainult, kudas sellest lahti saada. Oma sõbrannadega kokku saades küsib ta järsku, missugust enesetapmise viisi need paremaks ja kergemaks pidada. Vastatakse, et kuuli päässe laskmine väga rutuline abinõu olla. S. paneb seda tähele, ostab ühel päeval omale revolvri, saadab parajal ajal oma teenri välja, laseb aknakardina maha ja laseb kaks pauku. Tagasi tulles leidis teenija ta oma vere sees. Juhtumist anti isale teada, kelle kurvastus lõpmata on, kuid paraku ei suuda kahetsus asja muuta.
15.02.1892