Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Abdul Turay: parempoolne on õige?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Näiline ebajumal – Milton Friedman. | FOTO: UPPA/SCANPIX

Eesti paistab olevat majanduslikult parempoolsete paradiis. Tegelikult osutub neoliberalism sageli vaid fassaadiks, kirjutab kolumnist Abdul Turay.

«Eesti on liiga vabariiklaslik. Noored peaksid olema hoolivad ja ühiskondlikult mõtlema, aga Eestis pole see nii.» See otsekohene hinnang on pärit Kadri Simsonilt. Ma kohtusin Simsoni, riigikogu liikme ja Keskerakonna aseesimehega, päris hiljaaegu. Ta tundus siiralt uskuvat oma seisukohtadesse. «Isegi kui George W. Bush oli kõikjal Euroopas väga ebapopulaarne, oli ta ometi populaarne Eestis.»

Ta oli kohe valmis minuga kohtuma, aga jäi mulje, et tema meelest on kõik Eestis elunevad välismaised kirjamehed parempoolsed, kes veavad eesti rahvast alt. «Valitseb selline suhtumine, et rikaste inimeste madalamad maksud või suuremad hüvitised jõukatele on õigustatud,» sõnas ta.

«Mind üllatab ka see, kui mõned välismaalased, inimesed Lääne-Euroopast, kus selline suhtumine pole nii tugev, tulevad siia ja hakkavad omalt poolt selle toetuseks argumente välja käima. Need vana Euroopa inimesed, keda ma tunnen, mõtlevad veel ühiskondlikumalt kui mina. Võib-olla tõsiusklikud vabariiklased näevad Eestis paradiisi, panevad oma arvamuse kirja ning jätavad keskmisele eestlasele mulje, et kõik imetlevad seda, mis siin toimub?»

Ma pistsin vahele, et olen mõnes küsimuses parempoolne, mõnes aga vasakpoolne. «Seda ma pole näinud, võib-olla jäid just need artiklid mul kahe silma vahele,» muigas ta.

Kadri Simsoni jutus on tõetera sees. Suurbritannias ei ole noored tavaliselt konservatiivsed. Konservatiive seostatakse tihtipeale alatuste ja räpaste asjadega. Isegi konservatiivide erakonna hüüdnimeks on «räpane partei» (the nasty party).

Aga kas Eesti on siis majanduslikult parempoolsete paradiis, kogu Euroopa neoliberaalide Meka? Lähenevaid valimisi silmas pidades on paras aeg uurida, mida tegelikult tähendab parempoolsus tänapäeva Eestis.

Mõnes mõttes tundub täiesti ilmselge, et Eesti on parempoolne. Tallinna Ülikooli politoloogiaprofessor Tõnis Saarts arvab, et Eesti on selle poolest Euroopas ainulaadne. «Neoliberalismil on domineeriv positsioon. Isegi kui vaadata teisi üleminekuühiskondi, näiteks Tšehhit ja Sloveeniat, mida peetakse üsna liberaalseks, ei olnud reaganism ja thatcherism seal nii populaarsed kui Eestis. Teised postkommunistlikud ühiskonnad on kuidagi tasakaalustatumad.»

Professor ­Georg Sootla on kirjutanud, et eestlastele on parempoolsus iseloomulik. See tekitab konflikti, kui eestlased peavad tegutsema koos ülejäänud Euroopaga, mis kaldub pigem vasakule. «Eesti on parempoolsete paradiis,» ütleb Margus Tsahkna täpselt Simsoni moodi.

Ta täpsustab oma mõtet: «Maksusüsteem on ühetaoline – ma pean silmas üksikisiku makse, mitte muid.» Tsahkna usub, et Eesti ei ole piisavalt parempoolne, kuigi märgib, et tema erakond toetab haridust ja pensione. «Pärast viimasel kahel aastal valitsenud kriisi oleme hakanud liikuma rohkem paremale... tegema kärpeid.»

Parempoolsete guru oli Ameerika majandusteadlane Milton Friedman. Eestis on tema ideed, mida nimetatakse ka neoliberalismiks, nii valdavad, et isegi noored, kes ei pruugi olla temast kuulnudki, teavad, mida ta on kirjutanud. Friedman oli arvamusel, et valitsus ei tohiks võtta inimestelt raskelt teenitud raha ja anda seda kellelegi teisele. Peale madalamate maksude pooldamise soovis Friedman täielikult lammutada heaoluriigi.

Tema ideaalses ühiskonnas ei oleks sotsiaalmaju, töötuhüvitisi, miinimumpalka, haridus-, põllumajandus-, sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi, keskpanka, riiklikult rahastatavat tervishoidu, tasuta haridust isegi algastmes, kohustuslikku sõjaväeteenistust, lastetoetusi ega pensione. Eestis on see kõik olemas, lisaks veel mõndagi, mida ei ole suutnud ellu viia isegi mitte riigid, mida peetakse heaoluriikideks. Rääkige vaid emapalgast ja lastetoetustest Briti emadele ja nad lähevad kadedusest roheliseks.

Peale selle on parempoolsed erakonnad valmis suurendama kulutusi tervishoiule ja haridusele. «Ka minu erakond lubab mõningaid tsentristlikke asju: tasuta haridus, pensionid, mis iganes. Eestis on päris keeruline hoida parem- ja vasakpoolset poliitikat lahus,» räägib Tsahkna.

Tahtmata maha jääda, on Reformierakond lubanud tublisti suurendada tervishoiukulutusi ja kui ta ka ei poolda täielikult tasuta kõrgharidust, on ta vähemalt lubanud kasutusele võtta «põhjamaise» kõrgharidussüsteemi. Samas pooldas minu kodumaal Suurbritannias konservatiivide ja liberaaldemokraatide valitsuskoalitsioon just äsja õppemaksu tõstmist masendava 300 protsendi võrra, 10 700 euroni aastas.

Sellises neoliberaalses riigis nagu Eesti võiks oodata, et sotsiaalkulutused on tunduvalt väiksemad kui teistes OECD maades, kuid sotsiaalministeeriumi arvude järgi pole see nii.

Näiteks sotsiaalkindlustus, mis peamiselt koosneb pensionidest, moodustas 2008. aastal, niisiis enne majanduskriisi 9,2 protsenti SKTst ehk 25,3 protsenti riigieelarvest. Märkimist väärib samas, et kui aastatel 2001–2008 sotsiaalkindlustuse kulud suurenesid 8,6 miljardilt 23,2 miljardile kroonile, siis protsent kasvas vaid veidi, olles 2001. aastal olnud 7,9.

Konteksti pakub USA, kus vastav protsent on 5,7. Teisisõnu on riik kulutanud protsenti SKTst arvestades pensionäridele vähemalt viimasel kümnendil sama palju või rohkemgi raha kui USA. Selge see, et pensionärid ei saa just palju kätte, aga see tuleneb sellest, et riik on lihtsalt tunduvalt vaesem.

«Eesti on ainult retoorikas parempoolne. Tavaliselt saab rohkem hääli see, kes kuulutab ennast parempoolseks,» ütleb Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituudi direktor Leif Kalev. «Praeguse valitsuse reformid, mis suurendavad kulutusi ja püüavad lihtsalt ära kasutada ELi raha ilma tõhusust kontrollimata ... see meenutab mulle olukorda, mida uusparempoolsed autorid (nagu Friedman) on kritiseerinud.» Kalev väidab, et Eesti rühib tegelikult sotsialismi või vähemalt sotsiaalliberalismi poole, aga seda Eestile eripärasel viisil.

On ilmne, et eesseisvate valimiste tarbeks on sotsiaalliberaalne ja ühistegelik poliitika rõivastatud parempoolsesse kostüümi: tasuta kõrgharidus peab tõkestama noorte õppima suundumise välismaale; emadele mõeldud hüvitised peavad suurendama rahvaarvu; korralikud pensionid peavad väärtustama riigi ja rahvuse eest võidelnud inimesi; sõjaväeteenistus on mõeldud riigi kaitsmiseks ja nii edasi.

Ent sotsiaalteadlased näevad ohtu, et sotsiaalliberaalse poliitika juurutamine inimeste poolt, kes ei ole tegelikult sotsiaalliberaalid, võib kaasa tuua kahjulikke kõrvalmõjusid. Saarts tunneb muret, et riigijuhtide seas pole keegi vähimalgi määral mõelnud niisuguse poliitika pikemaajalistele mõjudele. «Sotsiaalhüvitised on suunatud teatud rühmadele, Reformierakonna potentsiaalsetele valijatele. Neil puudub vähegi laiem või üldisem arusaam, kuidas peaks Eesti sotsiaalpoliitika arenema, milline on ideaalne olukord ja millised poliitilised eesmärgid.»

Tema väitel on Reformierakond sama populistlik nagu Keskerakond. «Eestis on see parempoolne ideoloogia miskipärast seotud rahvusliku identiteediga. Kui oled juba eestlane, siis otse pead olema vähemalt mingil määral parempoolne,» ütleb ta.

Nii IRL kui ka Keskerakond pooldavad endiselt madalaid makse, mis soodustaksid investeeringuid ja töökohtade loomist. Kuid sotsiaalteadlased pole ka selle puhul veendunud, et poliitikud on piisavalt mõelnud, mida see kõik praktikas tähendab. «Eesti loobus 2001. aastal ettevõtete reinvesteeritud kasumi maksustamisest tulumaksuga. Seda põhjendati sellega, et firmad tulevad Eestisse teadmises, et siin on kasum suurem,» sõnas Kalev.

Kalevi sõnul on tagajärjeks olnud tohutu raha väljavool riigist. «Rootsi ja Taani pangad saavad miljardeid kroone, mida nad viivad siit minema ilma makse maksmata. Meie majandus peaks olema kümne aasta järel tohutult kasvanud, aga nii palju kui mina oskan öelda, oleme üsna sarnased ülejäänud Kesk- ja Ida-Euroopaga. Meie teistsugune strateegia ei ole meid kuidagi teistsuguseks teinud. See debatt on praegu surutud kõrvalistesse nurkadesse.»

Kas kujunenud olukorras astub esile mõni tõeliselt parempoolne erakond?

IRL kõneleb kristlikest väärtustest, fiskaalsest alalhoidlikkusest ja patriotismist. Reformierakond kõneleb ettevõtlusest, stabiilsusest ning – vähemalt alates nõndanimetatud pronkssõduri vahejuhtumist – samuti patriotismist. Selle poolest tundub, et parempoolsete erakondade vahel ei ole kuigi suurt erinevust, et nad mõlemad pooldavad samu asju, kasutades ainult veidi erinevat keelt.

Ometi on see illusioon, mida tekitab tõsiasi, et nad on nii pikka aega üheskoos valitsuses olnud. Kui vähegi süveneda, selgub kiiresti, et nad on päris erinevad. IRL, keda on nimetatud ka konservatiivideks, ei ole selle sõna õiges tähenduses sugugi konservatiivne: neis valitseb ikka veel radikaalne ristisõjaind. Reformiparteil pole aga suurt pistmist reformidega, nende seas valitseb hoopis arvamus, et kõik suuremad reformid on läbi viidud ja nüüd peavad poliitilised muudatused olema järkjärgulised.

Kui IRL tuleks võimule, erastaks nad riigivara ning muudaks riigi veelgi õhemaks, kaotades terve hulga riigiametnike töökohti. Nad usuvad päris kindlalt, et haldussüsteem on ülepaisutatud ja liiga kallis nii väikese riigi jaoks. Reformierakond ei muudaks õieti midagi.

Poliitikute ja poliitikaanalüütikute sõnul, kellega ma olen kõnelnud, võib läbi suruda kui tahes «sotsialistliku» poliitika, peaasi et seda serveeritaks inimestele kui tõeliselt parempoolset. Oht peitub selles, et niimoodi talitades ei arvestata üldse võimalike pikaajaliste tagajärgedega.
On siis Simsonil õigus? On Eesti tõesti parempoolsete paradiis? Fakte kaaludes on vastus selge: ei, ei ole!

Tagasi üles