Andres Suik: Euroopa ei tule meid õpetama – 20 aastat inimõigusi Eestis (2)

, Harju Maakohtu kohtunik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Suik
Andres Suik Foto: Erakogu

Eestist vaadates võib ehk tunduda, nagu oleks inimõigused midagi kauget ja Euroopa poolt pealesurutavat. Tegelikult Euroopa ei tule Eestit inimõiguste alal õpetama ning see pole mitte üleskutse, vaid fakt, kirjutab Harju Maakohtu kohtunik Andres Suik.

Esiteks, Eesti on selgelt osa Euroopast. Eesti kuulumine Euroopasse on fakt nii geograafiliselt, kultuuriliselt kui ka Euroopa institutsioonidega ühinemise põhjal. Teiseks, nn inimõiguste Euroopa näol ei ole tegemist ühtse Euroopaga, vaid väga kirju riikide kooslusega. Euroopa inimõiguste konventsiooniga on liitunud 47 riiki, sh Venemaa, Aserbaidžaan, Türgi ja Ukraina. Arvestades Euroopa riikide suuri ning paratamatuid erinevusi pole mõeldav, et eksisteeriks üksainus jäik reeglistik, mille järgi kõik riigid peaksid elama. Mis ei tähenda, et Euroopal poleks teatud ühtseid inimõigustealaseid väärtusi.

13. märtsil möödub 20 aastat Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) ratifitseerimisest Eestis. Seejuures kirjutas konventsioonile Eesti Vabariik alla juba 14. mail 1993, mil Eesti sai Euroopa Nõukogu täisliikmeks. Euroopa Nõukogus (EN) nähakse olulist tagatist selles, et Euroopas on õnnestunud vältida pärast Teist maailmasõda järjekordset suuremat sõda.

EN asutati 1949. aastal Prantsusmaal Strasbourgis ning konventsioon koostati 1950. aastal Roomas. ENil on praeguseks 47 liikmesriiki umbes 820 miljoni elanikuga. Euroopa riikidest ei kuulu ENi süsteemi üksnes Valgevene, Vatikan ja Kasahstan. ENi eesmärk on süvendada oma liikmete üksmeelt Euroopa ühise pärandi aluseks olevate ideaalide ja põhimõtete elluviimisel ning hoidmisel.

Euroopa Inimõiguste Kohus

ENi süsteemi nurgakiviks on konventsioon ja selle alusel loodud Euroopa Inimõiguste Kohus, mille otsuste täitmise üle teostab järelvalvet ENi ministrite komitee. Seega inimõigusi ei dikteeri Euroopa Liit, vaid Eesti on juba 11 aastat enne Euroopa Liitu astumist otsustanud vabatahtlikult järgida samu inimõiguste põhimõtteid, mida on kohustunud järgima ka nt Venemaa ja Aserbaidžaan. Kui hästi või halvasti see eri riikidel välja tuleb, on iseküsimus. Oluline on, et konventsioon on jagatud väärtustel põhinev rahvusvaheline leping ning see ei ole mõeldud ühegi riigi vastandamiseks ülejäänud Euroopaga.

Põhilisemate inimõigustena kaitseb konventsioon näiteks õigust elule, keelab ebainimliku kohtlemise, rõhutab karistamise võimalikkust ainult teo toimepanemise ajal kehtinud selge seaduse alusel, tagab omandi kaitse, õiguse era- ja perekonnaelu austamisele ning mõtte- ja sõnavabaduse. Kõik mainitud põhiõigused tulenevad ka Eesti põhiseadusest, konventsioon üksnes täpsustab neid õigusi.

Strasbourgis asuva Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) ülesanne tänapäeval on jälgida liikmesriikide poolt konventsioonist kinnipidamist ja pakkuda eelkõige üksikisikutele kaitset riigivõimu omavoli vastu inimõiguste rikkumiste korral. Tähtis on aga mõista, et EIK ei ole nn neljas kohtuaste. Sageli üritatakse Eestis jätta muljet, justkui poleks Eesti kohtute otsused lõplikud ja väidetakse pärast kohtuasja kaotamist, et «me läheme selle asjaga edasi Euroopasse». Kahjuks on «Euroopasse minek» ehk justkui edasikaebus Eesti kohtuotsustele üks levinumaid väärarusaamu, mis põhjustab paljude tagajärjetute kaebuste esitamist.

Konventsiooni liikmesriikide, sh Eesti jõustunud kohtuotsused on alati lõplikud, kuigi erandjuhtudel on võimalik pärast EIK poolt konventsiooni rikkumise tuvastamist ka kohtuasja Eestis uus läbivaatamine. EIK on loodud inimõiguste tagamiseks, mitte juba riigis lahendatud vaidluste või süüasjade uueks lahendamiseks.

Millal sekkub EIK?

Mis tahes konventsiooniga seotud vaidluste puhul tuleb silmas pidada, et konventsiooni aluspõhimõtteks on subsidiaarsus. See tähendab, et EIK võib sekkuda vaid väga piiratud juhtudel ning ainult pärast seda, kui kõik riigisisesed õiguskaitsevahendid on ammendatud. Inimõiguste kaitsmine on 99 protsendi ulatuses riikide enda ülesanne. Pole alust karta, et EIK kirjutaks Eestile ette, kuidas riigisiseselt oma asju korraldada või milliseid moraalselt «õigeid» valikuid langetada.

EIK on selgitanud, et kui puudub ühtne moraali või eetika kontseptsioon, siis on riikidel võimalik inimõigusi järgides teha väga erinevaid valikuid oma ühiskonna vajaduste ja eripärade järgi. Näiteks ühelt poolt õigus elule või kaitse piinamise eest on täiesti selged põhimõtted, mida inimõigusi järgiv riik ei saa eirata. Teiselt poolt nt bioeetika küsimustes sarnane ühtne arusaam puudub ja tuleb aktsepteerida, et erinevates Euroopa kultuurides reguleeritakse neid küsimusi erinevalt.

Euroopa riikide ja elukorralduse erinevus on täiesti loomulik. Sõltumata erinevustest on Eesti aga samavõrd Euroopa kui näiteks Prantsusmaa, Poola või Island, ja vastupidi. Ei ole olemas ühtset «Euroopa standardit» kõikides küsimustes ning konventsiooni eesmärk pole luua ühetaolisust ega detailseid regulatsioone.

Lihtne näide: kuigi konventsioonis on sätestatud meeste ja naiste abiellumisõigus, ei taga konventsioon õigust lahutusele. Kuid loomulikult ei keela konventsioon riikidel abielulahutuse seadustamist. Mis jällegi tõestab seda, et oma valikud peab Eesti ise langetama ja keegi «Euroopast» ei õpeta meid elama.

Õiglane kohtumenetlus

Ülekaalukalt enim vaidlusi põhjustavaks inimõiguseks on konventsiooni artikkel 6, mis tagab õiguse õiglasele kohtumenetlusele. Ka siin tuleb arvestada, et eri riikide menetluskorrad erinevad oluliselt ja EIK ei loo ühtset nn ideaalstandardit kõigi riikide jaoks. EIK täidab järelevalve rolli, et tagada õigusemõistmise miinimumstandard, milleks on menetlus mõistliku aja jooksul, sõltumatus ja erapooletus kohtus.

Samas on EIK pidevalt rõhutanud, et õiguse kohaldamine ehk kohtuasja sisuline lahendamine on riigi kohtute privileeg, millesse ta üldjuhul ei sekku. EIK võib tuvastada konventsiooni artikkel 6 rikkumise nendel erandlikel juhtudel, kus riigisisese kohtumenetluse ebaõiglus on selge, näiteks pole kohtud otsuseid põhjendanud.

Pettuma peavad need, kes arvavad, et EIK kehastab kõrgeimat tõde ja õiglust. EIK lahendab küll tema ette toodud inimõiguste vaidlusi ja on antud valdkonnas Euroopa kõrgeim kohtuvõim, kuid EIK ei anna abstraktseid hinnanguid õiglusele ega mõista kohut selle tavapärases tähenduses. Sealhulgas konventsiooni artikkel 6 õiglase kohtumenetluse nõuet tuleb vaadelda just menetluslikust, mitte sisulise «õigluse» aspektist.

EIK ei hakka kunagi sisuliselt menetlema kaebusi à la kas naabri aed on liiga kõrge või kas kuriteos kasutatud nuga oli ikka süüdistatava või kellegi teise käes. Selliseks detailidesse minekuks puudub EIK-l nii pädevus kui ka ressurss. Lisaks ENi riikide umbes 820 miljonile elanikule võivad EIK-sse pöörduda juriidilised isikud ning EIK-sse pöördumise õigus ei ole seotud liikmesriigis elamise nõudega. Seega poleks mõeldav, et EIK oma 47 kohtunikuga (1 igast liikmesriigist) suudaks lahendada rohkem kui miljardi potentsiaalse kaebaja kõiki probleeme.

EIK-le esitatud kaebustest lõpeb sisulise kohtuotsusega äärmiselt väike osa. Näiteks Eesti kohta tehti 2015. aastal vaid viis põhjendatud kohtuotsust. Ülekaalukas enamus kaebusi pole kas nõuetekohased või tunnistab need EIK juba menetluse algfaasis vastuvõetamatuks.

Eeltoodu ei tähenda EIK rolli alaväärtustamist. Üleeuroopalise inimõiguste kohtu järelevalveroll inimõiguste kaitsel on kahtlemata väga oluline. EIK on teinud ka Eesti suhtes mitmeid põhimõttelisi otsuseid ja EIK kujundatud printsiibid leiavad kasutamist Eesti kohtupraktikas. Kuid sellest ei tulene, et peaksime loobuma oma peaga mõtlemisest ja ootama juhiseid «ülaltpoolt».

Eelkõige saab inimõiguste kaitse toimuda ja peabki toimuma riigisiseste kohtute ning ametkondade poolt. Konventsiooni osalised on inimõigusi järgides vabad oma elukorralduse üle ise otsustama. Ei ole olemas kindlat viisi, kuidas «Euroopas» asju aetakse või midagi «euroopalikult» tehakse. Pealegi on ka konventsiooni rakendamise praktika ehk EIK kohtulahendid pidevas muutumises. Pole mingit põhjust võtta passiivset positsiooni, justkui dikteeriks abstraktne Euroopa Eestile inimõigusi. Me ise olemegi Euroopa ja kujundame selle tulevikku, sealhulgas inimõiguste asjus.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles