Andrei Kuzitškin: «Vaenlasega voodis» ehk jalutuskäik vihmas Lasnamäe linnaosa vanemaga (8)

Andrei Kuzitškin
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrei Kuzitškin
Andrei Kuzitškin Foto: Erik Prozes

Jaanuari lõpus kohtus kolumnist Andrei Kuzitškin Lasnamäe linnaosa vanema Maria Juferevaga, kellega võeti ette jalutuskäik Tallinna suurimas linnaosas, et vaadata üle kõige murettekitavamad paigad.

Kokkupuude Maria Juferevaga tekkis mul Facebookis. Ühes loos Keskerakonna võimumonopolist Tallinnas mainisin Lasnamäe uut linnaosavanemat ja imestasin, et Maria Jufereva saab tseremoniaalsete ülesannete täitmise eest 3800 eurot kuus (Jufereva sõnul on tema palk 3600 eurot- toim.).

Maria reageeris kohe artiklile ja saatis mulle sõnumi, kutsudes kohtuma ja üksikasjalikult oma kohustusi arutama. Ma olin nõus, kuid tegin ettepaneku kabineti asemel kohtuda tänaval, et koos üle vaadata ja hinnang anda Lasnamäe murettekitavatele kohtadele.


Nii saabusingi 26. jaanuari hommikul tugevas vihmasajus ja kõva tuulega Lasnamäe linnaosa valitsusse. Mulle astus vastu armas habras neiu, Maria Jufereva. Järgnes traditsiooniline teejoomine ja väike vestlus.

1. Ega te ei kahetse otsust Lasnamäe juhi kohale astuda?

Maria Jufereva: Vastupidi, ma olen väga rõõmus, et mul õnnestus saada suurima linnaosa juhiks. Ühelt poolt tähendab see tohutut vastutust ja paljusid probleeme, mida tuleb pidevalt lahendada. Teiselt poolt valmistab ainult rõõmu, kui õnnestub see või teine projekt edukalt ellu viia või inimesi aidata. Nii et seni pole veel olnud sellist hetke, mil ma oleksin oma otsust kahetsenud. Algul tundus töö ja informatsiooni maht üle pea käiv, aga siis tõmbas see mind endasse.

2. Mida te uuelt töökohalt ootasite ja mis oli ootamatu?

Ma ootasin, et lahendada tuleb kommunaalküsimusi, aga ei osanud kuidagi oodata, et aeg-ajalt tuleb võtta rahukohtuniku roll ja aidata tülipooltel kokkulepet leida. Aga kui selline olukord juba tekib, püüan ma küsimuste lahendamisel olla võimalikult objektiivne. Näiteks tekivad küsimused, kuidas jagada parkimiskohti, kes peab territooriumit koristama jne.

3. Mida olete eelkäijaga võrreldes säilitanud, mida muutnud?

Üldiselt ei ole ma midagi muutnud, sest ei ole ju mõtet muuta hästi toimivat süsteemi. Töökorralduses on küll olnud mõningaid kosmeetilisi muudatusi.

4. Millised on teie 2016. aasta plaanid – nii isiklikud kui ka linnaosavanemana?

Isiklikus plaanis on kavas kaitsta doktoritöö. Linnaosavanemana tahan teoks teha kõik plaanid, mis on 2016. aasta eelarvesse sisse kirjutatud. Näiteks rekonstrueerida Kivila (Tondiloo) park, alustada õpetajate munitsipaalelamu ehitamist, remontida mitmed teed, korraldada Lasnamäe elanikele kavandatud üritusi.

5. Kas inimesed muudavad poliitika räpaseks või määrib poliitika inimesi? Kas võim rikub?

Ma usun, et kõik sõltub inimesest endast. Kui inimesel on selge sisemine majakas ja paigas väärtussüsteem, võib ta jääda väärikaks igal ametikohal. Loomulikult ei ole Eesti poliitiline kultuur kaugeltki täiuslik ning poliitilise võitluse võtted valimiste eel ja poliitiliste vastaste sopaga ülevalamine tekitavad tublisti vastumeelsust. Lisaks olen veendunud, et Savisaare vaenamine ja juurdlusse kiskumine ei tule samuti riigi üldisele poliitilisele õhustikule kasuks. Mind kurvastab ka see, et riigi juhtimise süsteemis ei ole tugevat ja tarka liidrit, kel oleks ühiskonnas autoriteet ja kes suudaks ühiskonda konsolideerida.

Mulle tundub, et võim on lõplikult rikkunud Reformierakonna, kes sulgeb oma silmad selle ees, et riigis elab kümneid tuhandeid vaeseid, nälgivaid lapsi. Ja kõigest hoolimata pannakse ette liikuda senisel kursil.

Kabinetist suundusime parkimisplatsile ja võtsime ette väikese rännaku. Algul vaatasime Pae parki, mille üle Maria tunneb suurt uhkust. Tõepoolest, see on suurepärane koht, seal on isegi suusarada. Õigemini oli, sest jaanuari lõpu vihm pühkis selle minema.

Seejärel külastasime Lindakivi kultuurikeskust. Ma olin seal varemgi viibinud, seepärast ei jaganud Maria Jufereva vaimustust, kelle sõnul on kultuurikeskus «imekaunis ja mugav koht, millist pole üheski Tallinna magalarajoonis». See on kurb, et Tallinnas pole peale Lindakivi linnaosakeskseid kultuurikeskusi. Minu meelest peaks ühes Eurooa riigi pealinnas olema terve kultuuriasutuste võrgustik, kus saaks tegelda rahvaloominguga ning sisustada nii täiskasvanute kui ka laste vaba aega.

Kui Keskerakonna esindajad pole pikkade võimuaastate jooksul suutnud sellist võrgustikku luua ning peavad Lindakivi keskust eeskuju pakkuvaks asutuseks, siis nad eksivad. Tehnilise varustuse poolest jääb Lindakivi 20. sajandi keskpaika ning kleepuvate «juustega» ääristatud mustad istmed sobiksid paremini mõne Siberi vangilaagri klubisse.

Näiteks Tondiraba jäähall on tõepoolest kaasaegne ja kaunis spordirajatis. Tõsi, seal Maria Juferevat ära ei tuntud ja turvamehed üritasid takistada meil sisse pääseda. Kuid me murdsime läbi ja nautisime avanevat vaatepilti: sädelev jää, uisutavad lapsed. Mind muidugi ei üllata sugugi, et jäähalli, nagu üldse paljud Tallinna hooned, on ehitanud Merko. Eesti keeles see nii hästi ei kõla, aga Tallinna venelased nimetavad seda ettevõtet nime järgi ka «meerikompaniiks».

Lasnamäe õigeusu kirik vapustab oma mõõtmete ja viimistluse kvaliteediga. Siin demonstreeris Maria Jufereva oma harukordseid teadmisi kiriku ehitamise loost ja sisekujundusest ning andis isegi teada, et kirikukella juhib arvutiprogramm. Kogudusse kuuluvat ligikaudu tuhat inimest, mida 118 000 elanikuga linnaosa kohta pole just väga palju.

Linnaosavanem ei hakanud varjama probleeme. Näiteks jalakäijatele mõeldud teede puudumine Ussimäe tänava piirkonnas, kust pääseks vanadekodu juurde. Või Kantsi tänava lagunev viadukt. Või lõpetamata pesumaja Läänemere tee ääres. Või Loitsu tänava lagunev teekate.

Tegelikult on linnaosas probleeme palju enam. Juba pärast Maria Juferevaga hüvastijätmist avastasime koos fotograafi Eeroga Lasnamäel vägagi «maalilisi» kohti. Kõige rohkem vapustasid mind mõningad hooned Läänemere teel: hoovi poolt on nad väga ilusad, aga teiselt poolt jätavad mulje mingist Harlemi getost. Seisad, vaatad sellist õudust ja mõtled: «Aga kus on siis Tallinn?» Masendav on ka Laagna peatuse seisund: tugisein laguneb ja on jalakäijatele ohtlik, tükid võivad inimestele pähe kukkuda. Sillapostid on roostes.

Ma ei hakka mõistagi varjama oma poliitilisi vaateid: me asume selles mõttes Maria Juferevaga teine teisel pool barrikaadi. Seepärast ütlesin meie kohtumise lõppedes, et olen mõelnud kolumni pealkirjale ja mulle tundub sobivat «Vaenlasega voodis» (sellist nime kandis 1991. aasta põnevik, milles peaosa mängis Julia Roberts). Maria naeris lustakalt ja andis vastu: «Ärge parem unistagegi!» Mille peale mina ütlesin, et unistamine ju paha ei tee.

Tõepoolest, ma unistan, et Tallinnas vahetuks võim, et lõpeks Keskerakonna võimumonopol, et konkurents tekiks lisaks majandusele ka poliitikas. Maria Jufereva on kogu oma toredusest hoolimata stagneeruva poliitilise süsteemi saadus. Ta on elukutselt ajakirjanik ja tema jaoks on linnaosavanema amet üks suur PR-projekt. Kusjuures projekt, mis on kasulik nii talle endale kui ka Keskerakonnale. Edgar Savisaarele aga, ma usun, on Maria Jufereva eraprojekt sarjast «Veel üks kena naisterahvas linnaosa juhtimas».

Lasnamäe ei vaja aga kaunist naisterahvast, kes on parteijuhile üdini ustav, vaid jõulist majandusinimest, kes tunneks iga katust ja keldrit, teaks, kellele kuulub iga ruutmeeter maad, kus elavad paljulapselised pered ja abitud vanainimesed, aga mis peamine, oskaks ja suudaks lahendada suuri taristuprobleeme.

Maria Jufereva ei ole veel väga hästi kursis linnaosas käivate ehituste ja võimalustega ning kuidas paremini ära kasutada tühermaid. Isegi tema professionaalne prioriteet – suhelda paremini elanikega – ei ole veel täielikult teostunud: tavalisel elanikul on üsna raske saada teada, kuidas on lood linnaosas.

Maria Jufereva rinda oli kinnitatud roheline lindike – märk Savisaare toetamisest. Ma ei tea, kas see värv püsib veel ka siis, kui Savisaare kohta langetatakse otsus. Kohtus. Või siis ajaloo poolt…

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana. 

Kommentaarid (8)
Copy
Tagasi üles