Eesti riigi «kommunikeerijail» ei jää puudu heast tahtest või pealehakkamisest. Puudu jääb mõistmisest, et riik ei ole jalgpallivõistkond. Enda jaoks ei suudeta läbi mõelda petlikult lihtsalt küsimust: kumma kaudu lävime selle teispoolsusega, millega tahame minna ajalukku – eestlaste või (vabariigi) kodanikena?
Kiusatus on öelda: mõlemaga. Kogukonnana on see võimalik, (vaba)riigina mitte. See põhimõtteline vahe sisaldub juba pinges demokraatia ja liberalismi vahel. Demokraatia, nagu osutas PM AKs Jaak Valge, on lõppkokkuvõttes enamuse tahe. Ideaalis võimalikult laiapõhjaline, aga enamusest piisab. Vabas ühiskonnas on kodanike ülimaks ühisnimetajaks õigused. Õigustel põhinev ühiskond on õigusriik. Seal ei saa ükski enamus kelleltki ära võtta ühtki põhiõigust. Ükskõik kui ebameeldivad ta arvamused ka ei tunduks, kuni inimene jääb seaduse piiridesse, on tema taga õigus ja riik.
Sellist vahetegemist pole ilmselgelt sisse kirjutatud Ilmar Raagi töökirjeldusse. Ühe käega korraldab ta vabariigi strateegilist kommunikatsiooni, teisega rahvusriigi psühholoogilist kaitset. Propaganda teema, mille Raag tõstatab oma viimases selgituses, pole tegelikult probleem. Sellega tegelev riik raiskab kodanike raha ja oma aega millelegi, mis nagunii enam ei toimi. Propaganda oli massiajastu fenomen ja kadus koos viimasega. Ajastu prohvetid jäävad kümnendeisse 1920–1960, Ernst Jüngerist Isaac Asimovini.
Koer on maetud psühholoogilise kaitse mõistesse, millest ilmselt ametkondlik surve loobuda ei lase. Ei Raag ega keegi teine suuda – tahagi? – öelda, keda täpselt kaitstakse: eestlast, kodanikku, riiki, ühiskonda? Selge on vaid, et Venemaa eest. Hägususe taga kõrgub sõjametafoor oma tähendusväljaga, insinueerides, et Eesti pole tavaline riik. Ta on kuidagi sõjas, kuidagi isemoodi oma vabaduses. Kodaniku põhiõigustest seetõttu nagu ei piisaks Eesti riigi ammendavaks defineerimiseks.
Vahe sallivusküsimusega – kus riik peaks palju strateegilisemalt kommunikeerima – on põhimõtteline. Viimane pole «riigipropaganda», vaid – parema sõna puududes – kodanikupropaganda. Esimesega mõjutaks riik lubamatult kodanike poliitilisi valikuid. Võtame näiteks Venemaa-ohu, mis mh strateegiliselt kommunikeerituna määras suuresti ära 2015. aasta riigikogu valimiste tulemuse. «Sallivuspropaganda», mida olen soovinud, mille raames ministrid ja president näitlikult kohtleksid teisetaustalisi Eesti elanikke kui endasuguseid, oleks kodanikukohusest teavitamine, ei enamat. Ta poleks päriselt isegi sallivuse küsimus. Põhiõigused ei saa oma tagatisi mitte enamuse tahtelt, vaid sellest üle käivatest põhimõtetest põhiseaduses ja rahvusvahelistes kohustustes. Sallivus ei ole valiku küsimus.
Loomulikult on see vaade sotsioloogiliselt naiivne, loomulikult toimib ühiskond paremini (kokku)leplikult, inimeste leppides seaduse poolt ette kirjutatuga. Aga põhimõte jääb: Eesti riik ei saa endale lubada, et õigusriigiga oleks meil asi kuidagi «poole peal» – et kohalike olude, ajaloo ebaõigluse, tolerantsusharjumatuse jms tõttu läheb meil Euroopa normidega aega.
Ma ei kahtle, et Ilmar Raag või Taavi Rõivas või Margus Tsahkna on selle kõigega tegelikult nõus, kui neilt seda küsida. Nad on kindlasti nõus kordama, et Eesti on seda tugevam, mida vabam on ta kodanik. Probleem on selles, et nad lepivad samas sellega, et praegu on meil asjad poole peal. Eri põhjustel, viisidel ja mõttejõuga ehitavad nad meile praktikas ühiskonda, kus osa liikmeist vajab oma vabaduse eest «psühholoogilist» kaitset. Nad kommunikeerivad oma häid kavatsusi strateegiliselt halvasti.