Mul on viimasel ajal tulnud läbi elada kaht üsna ühtmoodi olulist ilmalikku sündmust – rõõmustada ühe toreda paari pulmade üle ja lohutada lähedast inimest tema ema matustel.
Sirje Niitra: ümbrik matustel – miks mitte?
7. veebruar 2016, 15:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõlemal juhul on ette nähtud teatud pidulik tseremoonia. Matusekõnet valmistatakse tavaliselt koos sugulastega pikalt ette, et see saaks võimalikult südamlik ja just seda konkreetset inimest silmas pidav, nii et mõnigi ärasaatmisele tulnu hiljem silmanurgast pisarat pühib. Kõnes meenutatakse lahkunut ja räägitakse, mida ta oma eluteel korda jõudis saata. Enamasti ei vurista kõneleja monotoonselt ette varem sadu kordi ette kantud teksti.
Tahtmata üldistada – sest olen kuulnud ka väga häid paaripanejaid, kelle räägitu on kuulajaid puudutanud –, pean ütlema, et suur osa abielu registreerimisel peetavatest kõnedest on siiski kui ühe vitsaga löödud. Räägitakse suurest armastusest, teineteise leidmisest ja hoidmisest, laste saamisest ja paljust muust, mis kõik on küll asjakohane, kuid enamasti tapvalt igav.
Mõnele selline ülevoolav pateetika ehk sobib, kuid paljudele paaridele ja külalistele näib see parimal juhul naljakas, vahel aga lausa piinlik kuulata. Kas paaripanija ei võiks enne vähemalt ametlikelt paberitelt järele vaadata, kellega tegu, ja vastavalt siis oma kõneteksti kohendada? Tänapäeval on paljudel paaridel abielu registreerima minnes juba lapsedki olemas. Ka neid võiks sel puhul mõne lausega silmas pidada. Midagi isiklikku, just neile mõeldut, võiks kõne igal juhul sisaldada.
Matustel olen kohanud palju rohkem väga häid kõnelejaid. Tean, et nende kõnedega nähakse ka märksa enam vaeva, mistõttu tulemus on enamasti selline, mis jääb meelde ja paneb lahkunut härdalt meenutama. Ka klassikute luuleread või filosoofilised mõtisklused elu olemusest on siin omal kohal.
Teine asi, mis jäi neil kahel vastandlikul sündmusel käies küsimusena kummitama, oli: miks ühel juhul on kingituse asemel ümbriku ulatamine täiesti omal kohal, teisel juhul aga pole tavaks? Noorpaarile kulub muidugi väike rahasüst alati ära, eriti kui head kingiideed pähe ei tule. On tore, kui vastabiellunud saavad selle raha eest pulmareisile minna, kuid neil on veel terve elu võimalik maailma avastada.
Samas pole matuste korraldamine sugugi odavam lõbu ja see on viimane võimalus sellele inimesele austust avaldada. Tänapäeval on palju urnimatuseid, kuhu pole mõtet viia kallist pärga või suurt lillekimpu. Miks ei võiks sel juhul ulatada leinajaile ümbriku väikese rahasummaga? Pole saladus, et paljud panevad lähedase ärasaatmiseks kõik oma säästud mängu ja mõned on sunnitud isegi laenu võtma. Seda enam, et see sündmus tuleb, erinevalt pulmadest, tavaliselt täiesti ootamatult.