Loomade kasutamine filmides on aegade algusest peale kuulunud Hollywoodi emotsionaalsete trikkide raudvarasse. Kuidas on lood olnud aga nende loomade õigustega, kirjutab Tristan Priimägi Sirbis.
Tristan Priimägi: loomstaaride kirju elu
6. veebruar 2016, 18:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hollywoodi lapsstaaride kohta peab enamasti paika kaks korduvat motiivi. Ühest räägitakse rohkem, teisest vähem, aga need on omavahel seotud. Lapsstaari karjäärikaarde on ette kirjutatud hukulemääratus: nad müüvad süütust, aga süütuks saab jääda ainult seni, kuni ollakse laps. Kiirelt ja palju oma kirevast elukeskkonnast õppivad lapsstaarid saavad täiskasvanuks varem kui lapsed tavaliselt.
F. Scott Fitzgerald on kasutanud ehk kuulsaima lapsstaari Shirley Temple’i kirjeldamiseks sõnu «12aastane, kes saab kohe 20». Targad silmad tähendavad seda, et küpseval näitlejal tuleb hakata otsima teistsuguseid rolle, siin on aga suur takistus. Samavõrd, kui Ameerikale meeldib lehepoisist miljonäriks saamise müüt, on neile südamelähedane ka soosingu kaotamise lugu. Lapsstaari tahetaksegi sellisena filmiajalukku kinnistada, et Buzzfeedi-taolised prahi ümbertöötlemise saidid saaksid pakkuda kahjurõõmsa alatooniga artikleid à la «mis on neist küll saanud».
Teine motiiv, millest on samuti juttu olnud, aga vähem, puudutab lapsstaaride õigusi. Näitleva lapse ja koera vahel pole põhimõtteliselt eriti vahet. Mõlemal on legaalne eestkostja, kes vastutab nende eest võtteplatsil (võttes selle kohustuse stuudiolt) ja võtab vastu nende töötasu, mida jagatakse rahateenijaga vastavalt soovile ja vajadusele. Kordunud on aga lugu, et lapse ja eestkostja nägemus vajadusest ei lange kokku. Shirley Temple avastas 21aastaselt, et ta pankurist isa on teenitud kolm miljonit peaaegu täies mahus tuulde lasknud, Corey Feldman üritas saavutada seaduslikku iseseisvust oma vanematest juba 15aastaselt, kuna kogu raha oli läinud, ja Macaulay Culkin oli sama vana, kui ta oma vanemad kohtu ette viis ja tal õnnestus nad kohtu abiga oma pangaarve küljest lahti kangutada.
Mõlema motiivi keskmes on muutus, transformatsioon: aja kulgedes minetab lapsstaar oma loomuliku ande (vähemalt sellise, mis talle kuulsuse tõi) ja saab vastu täiskasvanute õigused ja kohustused, sealjuures ka juurdepääsu oma rahale. Ja ka sellega kaasnevad probleemid. Süütuseloor langeb igas mõttes, nii näitlemiselt kui ka elult.
Näitlevad loomad
Loomi ei päästa aga ükski transformatsioon. Loomade kasutamine filmides on aegade algusest peale kuulunud Hollywoodi emotsionaalsete trikkide raudvarasse. Kuidas on lood olnud aga nende loomade õigustega? Paljud neljajalgsed on stuudiotele tulu toonud miljonites dollarites. Krants Higgins osutus 1960.-1970. aastatel tänu oma andekusele suureks rahateenijaks oma hooldajale Frank Innile. Higgins oskas käsu peale aevastada ja haigutada ning ta miimika ületas kaugelt teiste koernäitlejate oma. Filmisarjast «Vabastage Willy» («Free Willy») tuntud mõõkvaal Keiko (keda Õhtuleht ja Kroonika pole pidanud paljuks kutsuda staarvaalaks) teenis filmirollidega 36 miljonit dollarit palka. Erandina võib siin välja tuua muutuse õigustes, gladiaatorite maailma meenutava motiivi: Keiko edu filmides tõi talle ka vabaduse – ta lasti 1998. aastal omapäi merre tagasi.
Mops Mushu tegi filmis «Mehed mustas» («Men in Black», Barry Sonnenfeld, 2002) nii kõva rolli, et sai järjefilmis juba palju toekama osatäitmise ja temast sai sarja kõrgepalgaline maskott. Kaputsiinahv Crystal on tänapäeval tõeline superstaar: tema osalusel valminud filmid, mille hulgast leiame ka näiteks «Öö muuseumis» («A Night at the Museum») ja selle järjed ning filmisarja «Pohmakas» («The Hangover») teise filmi, kus Crystal mängis ennastunustavalt narkodiilerist ahvi. Teleseriaal «Loomatohter» («Animal Practice», 2012) jooksis küll vaid ühe hooaja, kuid tõi selle vältel Crystalile sisse veerand miljonit.
Loomnäitlejate õigused
Sellest pildist tundub, et kõrgtasemel on loomade õigused teinud XX sajandi jooksul läbi samasuguse progressi nagu inimõigused. Varasem pilt ei paista sugugi nii roosiline, paljut võib välja lugeda sellest, mis on teadmata. Kui vaadata näiteks neid ahve, kes on Cheeta nime all (mõneti varieeruva nimekujuga) mänginud Tarzani pärdikust kaaslast läbi aastakümnete, on pilt pisut kõhe ja meenutab mingisuguse pogrommi läbi teinud kogukonna hukkunute ja kadunute nimekirju. Cheetat on aja jooksul mänginud 17 ahvi, kellest 12 on teadmata surmadaatumiga ehk surnud kusagil anonüümselt ja kes teab, mis tingimusis. Ka nende biograafias korduvad sõnad «arvatavasti» ja «teadmata päritoluga», ühel drastilisel juhul pole tagantjärele teada isegi osatäitja sugu. Juhtumiga on seotud ka mitu skandaali. Jos de Putteri dokfilmis «Kurja ei märka» («See no Evil», 2014) tähistab oma auväärset 75. sünnipäeva üldtunnustatud Tarzani-veteran Cheeta, kelle peole on kogunenud terve hulk Hollywoodi eilse päeva esindajaid, aupaklikke solaariumipruune ja krimpsu tõmbunud avaliku elu tegelasi. Cheeta veetis oma elu loojanguaastaid nn ahvstraktset (ape-stract) ekspressionismi viljeldes ja tema maalid olid üsna populaarsed. Seis muutus siis, kui eksperdid tegid kindlaks, et see ahv ei saa mitte kuidagi olla seesama Cheeta ja pole tõenäoliselt kunagi üheski Tarzani-filmis mänginudki (küll nõustuti seriaali osas).
Tundub, et loomstaaride õigused filmitööstuses on üks libisev teema. Huvitav, et loomade töötamist ei ole reguleeritud ka näiteks Eesti vabariigi loomakaitseseaduses. Ilmselt ei ole oluline, kuidas loom tööle pannakse, kuni loomakaitseseadusega pole vastuollu mindud ehk neid piinatud. Mis juhtub aga siis, kui loom ei taha tööd teha? Vanadel roomlastel oli kasutuses stimulus, kepike, millega oli mugav eeslit torkida, et see edasi liiguks. Kust lõpeb stimuleerimine ja algab füüsiline kuritarvitamine, on ilmselt tööandja sisetunde küsimus. Praegu paistab, et loomade töölerakendamist ei peeta vajalikuks seadusega reguleerida.
Palka, mitte malka
Kuidas on siis ikkagi lood nende tasustamisega? Loomadele ei saagi tegelikult palka maksta, sest isikuna ei ole neid olemas, pangaarvet neil pole ja riigil poleks võimalik looma palga pealt makse sisse nõuda. Saaks talle ju kätte anda paki sularaha, aga terve mõistuse seisukohalt ei oleks see ilmselt kellelegi kõige kasulikum lahendus. Muus osas tuleb hooldajal kahjuks lugeda soove looma silmadest ja neid interpreteerida nagu oraakel. Eestis ei ole ei nõukogude ajal ega ka praegu kehtestatud loomnäitlejate palgamäära, kõik on olnud kokkuleppe küsimus. Eesti loomalugude ehk kõige dramaatilisema juhtumi, Olav Neulandi «Tuulte pesa» (1979) võtetel ühes stseenis maha lastud hobuse eest oli varem hoolitsetud (filmi eelarvest). Siin aga ei saa muidugi õigustest enam rääkida, sest surmasoovi vaevalt looma silmadest oli võimalik välja lugeda.
Kui soomlastel on ette näidata mitu edukat loomafilmi, kas või «Poiss ja ilves» («Poika ja ilves», Raimo O. Niemi, 1998), siis Eestis pole vist tehtud ühtki päris loomafilmi, kui ehk pooleldi välja arvata «Laanetaguse suvi» (Rein Maran, 1980) kahe hundikutsika ja ühe kurega. Eestis pole tegutsemas ka ühtki loomatreenerit, kelletaolised mujal riikides loomi filmide tarbeks välja õpetavad, vaid kasutatakse välismaiseid teenuseid. Näiteks treenis Rainer Sarneti tulevase «Rehepapi» (uue töönimega «November») tarbeks hunte Huntmees Zoltanina tuntud Ungari proff, kellega käis kaasas ka telekanal Animal Planet, kuna Zoltanil on seal oma saade.
Võib-olla fikseeritakse loomade õigused ja nende palk kunagi ehk tulevas Eesti filmiseaduses, aga praegu on see kõik üsna hämar teema. Jääb üle loota vähem loomalikku suhtumist inimestesse ja rohkem inimlikku suhtumist loomadesse.