Veebikommentaarid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastukaja Aleksander Laane artiklile «Roheliste plaan annab Eestile arenguenergia» PM 4.02
Ükski idee pole nii hull, et seal midagi head poleks, aga siin on küll küsitavusi rohkem kui vastuseid. Mulle torkavad silma järgmised. Kas keegi suudab näidata, et see superühistu oma tegevusega üldse kasumisse jõuab ja kui, siis mille abil?
Praegu töötavad kõik taastuvasjad ainult tänu dotatsioonile. Suured tuulikupargid eeldavad suurte reservvõimsuste olemasolu, kas need peab ka ühistu ehitama ja kas see kõik üldse otstarbekaks osutub? Paneelid, mis toodavad elektrit, ja need, mis toodavad sooja, on täiesti erinevad asjad, kusjuures viimane võib tõesti majanduslikult mõttekas olla, kuid mis puutub siia suur ühistu?
Koostootmisjaamad on tõenäoliselt mõistlikud, aga siin on vaieldamatu mastaabiefekt – need peavad olema piisavalt suured. Väga palju neid Eestisse rajada ei saa. Ja lõpuks, kui me energeetikat juba muudame, miks siis mitte tuumaenergia? Ehk oleks hoopis mõistlikum teha tõesti see ühistu, aga hoopis tuumajaama ehitamiseks?
Neeme Danziger
Tõepoolest tasuks kaaluda riiklikku energiaühistut. See lahendaks juba oma juriidilise vormi kaudu küsimuse, kelle huvides siis ikkagi tegutsetakse. Praegu on Eesti Energia «rahva oma» mingis toredas poliitilise poeesia tähenduses, mitte aga tegelikkuses.
Olgu riiklik või kogukondlik energiaühistu, selleks et need muutuksid ladusalt majandatavaks ja seaduslikuks energia tootmisel, oleks teadupärast esmalt vaja seaduseid muuta.
Kogu aeg räägitakse, et seadused ei lase ühistuid teha korralikult.
Aga kus kohas on see seaduseelnõu pakett, milles on korraga ja süsteemselt kõik need kitsaskohad arvesse võetud ja mille üle KONKREETSELT saaks hakata avalikku debatti pidama ning mis viimaks jõuaks riigikokku?
Siim Vatalin
Vastukaja Kristi Anniste artiklile «Palgalõhe kahjustab riiki» PM 4.02
Kummaline on autori arusaam põhjustest, miks naised kalduvad rohkem valima nn pehmeid erialasid. Loodan, et autorile ja Praxisele tervikuna ei ole tundmatu Kanada psühholoog Susan Pinker, kolme lapse ema, kelle raamatut «The Sexual Paradox» (ka eesti keelde tõlgitud) tasuks lugeda, et mõista, kui primitiivne on põhjusi otsida ainult traditsioonilistest soorollidest. On rida fundamentaalseid põhjusi, miks naised ja mehed käituvad erinevalt ja teevad erinevaid valikuid.
Avo-Rein Tereping